Kuidas metsarahvas talvel elab?

Ühel mõnusal, veidi tuisusel talvepäeval pakkisid Vana-Võidu lasteaia lapsed koos õpetajatega moonakotid, panid selga rõõmsavärvilised helkurvestid ja läksid metsa lindudele-loomadele toitu viima.

Kuna sügava lume ja  talvise toidunappuse tõttu ei ole metsaasukate elu kerge, olid tublid emad-isad lastele metsa viimiseks kaasa pannud porgandeid, õunu, leiba ja kuivatatud saia. Kogu see kraam mahutati kahte suurde seljakotti, mida kandsid õpetaja Maie ning vanema rühma poisid Riivo ja Mihkel.

Tänu onu Ago tehtud toredatele radadele saime käia soos ja metsas, mäest üles ja alla ning lumes liikumine oli jõukohane ka kõige väiksematele. Uurisime, millised jäljed olid maha jätnud jänes, rebane, hiir, lind ja veel keegi tundmatu. Ilusate pikkade kettidena looklesid metsaserval metskitsede jäljerajad. Valge puutumatu lumevaip oli nagu raamat, millest lapsed õppisid jälgede  kirja...

Lumest välja kraabitud sammal, koorest puhtaksnäritud  puuoksad, käbid kuuse all - need kõik olid märgid metsloomade toiduotsingutest. Lapsed riputasid okstele saia, mahalangenud puude juurde pandi porgandeid ja leiba, et iga loom leiaks midagi suupärast.

Laste rõõm oli suur, kui õpetajad võtsid seljakotist teetermose ja kotikese porganditega. Talvises metsas ei maitse miski paremini kui soe tee ja magusad porgandid!

Metsast said lapsed kaasa ilusad punased põsed, hea söögiisu ja mis peamine - teadmise, et karmi talve ajal on metsas ikka keegi, kes vajab toitu, mille toovad väikese hooliva sõbra käed.