Karl Robert Saluri: minu eesmärk on tulla olümpiavõitjaks
"Minu eesmärk number üks on tulla olümpiavõitjaks," kinnitab Karl Robert meelekindla uljusega. Tema elu eesmärgiks on aga oma pere - naine ja mitu last. "Kõige meeldivam oleks, kui mu enda laps näeks mind olümpial medalit kaela saamas," oskab noormees kadestamisväärselt suurelt unistada.
Sealjuures on aga kõige lummavam see, et ta ei serveeri oma mõtted kui vaid lihtsalt unistusi, vaid kui midagi, mida ta on juba ette ära otsustanud ja millel pole vähimatki võimalust noore kümnevõistleja eest ära joosta. „Eesmärgid peavad olema igal sportlasel, selles olen kindel. Ei saa tippsporti teha, kui ei ole mingeid sihte."
Sporti on Karl Robert teinud juba lapsepõlvest alates. Kuimetsa algkoolis käies tegeles ta palju jooksmisega. Teiste poistega koos osaleti Mahtra jooksu etappidel, kus spordipoiss pidi sageli leppima teise kohaga. "See ei meeldinud mulle üldse ja juba siis ütlesin endale, et pole hullu. Kunagi olen ma teistest parem!" räägib noor sportlane.
Pärast viienda klassi lõpetamist läks ta õppima vennaga samasse kooli Kosele, kus oli hea treeninguvõimalus.
Koselt viis tee Karl Roberti Audentese spordigümnaasiumisse treener Tõnu Kaukise käe alla. Praegu õpib ta seal XII klassis ja ütleb, et sport on tema jaoks kogu elu - töö, hobi, kirg ja ka elustiil. Muust mõelda tal praegu mahti ei ole. Ja kuidas saakski, kui noormees tegeleb spordiga kakskümmend neli tundi ööpäevas ja selle aja sisse mahub ainult kolm iga sportlase jaoks olulist tegevust -õppimine, trenn ja magamine.
"Mul on ka sissekujunenud see teadmine, et mida rõõmsam ma ise olen, seda rõõmsamad on ka mu lihased ehk seda tervem ma olen," ütleb Karl Robert.
Rõõmsate lihastega sportlane võib unistada isegi olümpiavõidust. Ja mitte grammigi väiksema eesmärgi on endale püstitanud ka Kaiu valla noor võimekas sportlane.
Karl Roberti selle aasta peamine eesmärk on tuua koju medal juulikuus Barcelonas peetavatelt juunioride maailmameistrivõistlustelt. Taas kõrge siht noormehelt, kes just äsja Eesti juunioride MV mitmevõistlusel Eesti rekordit rünnates oma tagareie nii tõsiselt ära tõmbas, et sisehooaeg on selleks korraks läbi."Õnneks olen ma veel selles vanuses, kus suvi on tunduvalt tähtsam, nii et hullu pole," säilitab Karl Robert oma enesekindla rõõmsameelsuse. "Sportlase jaoks ei ole midagi paremat kui näha edasiminekut. See ongi parim innustus."
Ta võtab vigastust äärmiselt rahulikult, kuigi just vigastused on see, mida ta ainsana elus kardab. "Vigastustest ei tohi aga liiga palju mõelda, muidu need tulevad veelgi lihtsamalt ja tihedamini," ütleb noormees.
Ta tunnistab, et loomulikult on vahel ka raske. Aga et ta võiks jõuda sellisesse punkti, kus on tunne, et enam kohe üldse ei taha, seda ta küll ette ei kujuta. Kui midagi sellist peaks aga juhtuma, laguneks noore sportlase maailm koost.
Karl Robert usub, et kõik siin ilmas on tahtmises kinni.
"Sa võid olla spordis ükskõik kui suur talent, aga kui sa seda teha ei taha, siis sa sportlaseks ei saa!" sõnab noormees suurelt ja märgib, et kuigi ta on pärit väikesest külast ja paljulapselisest, mitte just suure sissetulekuga perest, on ta jõudnud juba päris kaugele. See innustab teda ennast ja innustab tõenäoliselt ka teisi noori sportlasi.
