Kõike head hoiame hinges kui aaret, mis meile andsid sa siis...
Katte mälestustahvlilt eemaldasid Malle lähedased. Sündis imeline tunne: Malle on jälle meie juures.
Ürituseks kohandatud kultuurimaja soojas saalis võttis sisenejaid vastu Malle töid ja tegemisi kajastav põhjalik näitus: fotod, arstiriistad, lõputu hulk au- ja tänukirju.
Oli, millest rääkida, mida meenutada. Kuum kohv ja tee ning maitsvad kringlid soojendasid omalt poolt mälestushetki inimesest, kes oma patsientide nimel oli olemas 24 tundi ööpäevas. Igal kõnelejal oli öelda oma sõnum, oma mälestus Mallest.Ühine oli vahest see, et temast jäi maha kustumatu jälg, mille tähendust mõistame alles nüüd, kui teda meie hulgas enam ei ole.
Ei saa väita, et Mallet tema tööajal ei tunnustatud. Au- ja tänukirjad räägivad konkreetselt tema erialastest saavutustest ja neid oli piisavalt palju.
Oma kogemuse põhjal julgen aga arvata, et patsientide silmast silma avaldatud tänust jäi võib-olla puudu. Palju kordi nautisime Malle ettevalmistatud mõnusaid koosolemisi huvitava lektoriga, käisime ekskursioonidel ja kaubareisidel, kasutasime aastaid tema alatist vastutulelikkust oma terviseprobleemide lahendamisel.
Kui sageli me aga tema poole tänusõna või lilleõiega pöördusime? Arvan, et võinuks rohkem.
Oli ta ju meie jaoks peaaegu asendamatu. Kahjuks jääme me sageli kõige tähtsamaga hiljaks. On inimesi, kelle kaotust hoomatakse alles siis, kui tema elueesriie sulgunud on.
Ilus hinnang Malle tööle tuli pisarais Annelilt: „Malle tõstis oma töös lati nii kõrgele, et seda ületada on peaaegu võimatu."
Malle on kadunud igavikku, aga mitte unustusse. See oli patsientidele elatud elu, lihtne ja hooliv.
Ühisel koosviibimisel oli igal kõnelejal öelda oma sõnum, oma mälestus Malle Mäeotsast. Esiplaanil Lembit ja Ellen Arro. Foto: Kalev Kiviste
