Rahvas räägib, et ei ole kõik lambad, kes valget villa kannavad

Kindanäitus veebruarikuu kõige külmemal ajal Valgjärve raamatukogus toimus teemal "Kirä' Võromaalt. Kinda". See oli Võro Instituudi, Võro Seltsi VKKF, Näputüüseltsi ja Orava Maanaisi Seltsi eestvõtmisel valminud näitus Vana Võrumaa kindakirjadest.

Eesti Rahva Muuseumi näidiste järgi oli kootud 28 uut kindapaari Vana Võromaa erinevatest kihelkondadest (Hargla, Räpina, Kanepi, jt). Näituse juurde kuulusid veel värvitahvlid tekstidega ja raamat kindamustritega. Lisaks olid kaasas ka rahvatarkused lambast ja lambapügamisest, ketramisest, kudumisest, kinnastest ja sokkidest. Nuputamiseks olid kaasas ka mõistatused.

02. veebruarist kuni 17. veebruarini oli näitus avatud. Huvi näituse vastu oli leige, sest kindaid on ju igaüks ise kudunud. Aga ikka oli huvitav näha, mida teised on teinud. Kindavitsad olid erinevad: oli laiu mustrilisi ja kitsaid triibulisi, oli pitsilisi ja isegi palmikutega! Ka kinnaste lõpetamine oli paiguti täiesti erinev. Meie oleme harjunud lõpetama kinnast kolmnurksena, aga näitusel oli lõpetatud kinnas hoopis ümarana. Päris põnev. Ja need päkad kinnastel! Oli nii tublisid kudujaid, kes ajasid kinda põhimustri ka pöidlaga ilusasti kokku.

Innustatuna nendest kinnastest otsustasin kutsuda naised kokku juttu ajama kinnastest, kudumisest ja villatöödest üldse. Kaasa oli igal ühel vaja tuua ka oma põnev kindapaar. See võis olla isegi kingitud kindapaar. Lisaks panin välja näituse raamatutest, mis puudutas Vana Võromaad.

Ettevalmistused tehtud, saime kokku 15. veebruari õhtupoolikul.

Merike Tamm Savernast õpetas kokkutulnuile nõelaga viltimist. Materjal oli meil omast käest võtta ja nõelad tõi õpetaja kaasa. Mida viltida? Järsku üks lind? Mõeldudtehtud. Alustasime linnu noka tegemisest ja selle pea külge kinnitamisest. Polnudki nii lihtne see töö. Merike selgitas vajalikke töövõtteid ja näitas, kuidas tuleb nõelaga torkida, et ise haiget ei saa ja et nõel katki ei läheks. Lõpuks kinnitasime linnule mustad pärlid silmadeks.

Veel vilditi vormi järgi. Siis tuli välja päris ehtne liblikaspross.

Vaatasime üheskoos üle kaasatoodud kindad, ajasime juttu näituse toas, jõime teed ja sõime küpsiseid. Aitäh Helgile, Ingele, Anne-Marele, Iinesele, Heljule ja Lindale, kes kohale tulid ja oma linnud valmis tegid.

Oli tore pärastlõuna.