Oti maja lugu: detailplaneeringu arutelu kulgeb normaalselt
15. veebruaril tahtsin vallavanemale olukorda selgitada, aga asi lahenes lihtsamini. Vestluses vallavanema ja pearaamatupidajaga selgus, et meie põhikirjalised taotlused tegeleda Oti majas spordi-, tervise-, kultuuri-, haridusalaste teenuste pakkumise ja tervisliku toitumise küsimustega on igati õiged. Äriks saab nimetada ainult seda osa töö tulemusena saadud rahast, mida me ei kasuta oma tegevuses ära. Aga maja vajab ju ülapidamiskulusid, maksta tuleb kütte, vee, elektri ja muu eest, töötajatele tuleb palka maksta. Kust tuleb ülejääk?
MTÜ põhikirjas on lause "Tervisekeskus on Otto Neudorfi Fondi peasponsor". Fondist antakse, vastavalt fondi põhikirjale, Aegviidu tublidele noorsportlastele toetusi ja kaetakse medalite ja auhindade soetamise kulusid. Tulevik näitab, milliseks kujuneb olukord...
Vabariigi aastapäeva tähistamise õhtul rääkisin Otto Neudorfi kui isiksuse osast Aegviidu noorte elus. Oti kodu oli lasteaed, kool, sporditreeneri ja sõbra kodu. Kui lapsed olid Oti juures, siis lapsevanemad teadsid, et lapsed on turvalises kohas. Neist lastest on saanud eakad inimesed, aga oma meenutustes tunnistavad, et Oti juures oli põnev olla. Näiteks oli Otil tõstekang ja põneva väljanägemisega võidusõidu-jalgratas, mida lubati ka proovida. Talvel jätkus igale soovijale suuski, mida me ise korras hoidsime ja määrisime. Oti juures saime ka riideid vahetada. Ott ei jätnud metsas kedagi maha, sõidukiirus valiti kõige väiksema, Tiiu Mõtuse järgi. Suured poisid oli ees, Ott kõige taga.
Oti isikust saime paremini aru, kui pakkisime tema raamatukogu: Eesti ajalugu, vabadussõda, metsavendlus, kodutütred ja skaudid, vastavateemalised ajalehe-väljalõiked, raamatud, ajakirjad jne.
Tema sõnapruugis oli ikka lause "...südamlikumalt, kas südamlikumalt ei saa...". Keegi ei mäleta, et Ott oleks kaotanud taktitunde, ta oli alati sõbralik ja abistav.
Isamaalisus oli Otile püha ja ta oskas seda noortele läbi oma tegude omaseks teha, tema pedagoogivõimed olid isikupäraselt imelised.
Noored on sageli ikka tormakad. Oti ilmudes seltskonda muutusid kõik järsku vaikseks. Otil ei olnud vaja midagi liigset öelda, tema eeskujust aitas.
Aegviidu-Nelijärve suusahüppemäed olid kuulsad üle Eesti. Üks hüppetorn oli täiskasvanutele, teine lastele. Hüppemäge kasutasid paljude koolide õpilased. Ott korraldas ka hüppemäe turniire. Kolme hüppemäe turniire korraldas ta kahel Nelijärve hüppemäel ja Jäneda hüppemäel, nelja hüppemäe turniirid toimusid kahel Nelijärve hüppemäel, Rakke ja Rakvere hüppemäel. Hüppetreeningud algasid juba suvel, Lungi maja vastas olevas kruusaaugus, kuhu hiljem saepuru veeti. Otil olid õpetamiseks omad nipid. Sageli oli nii,et Ott püüdis poisid lennult kinni. Lumeperioodil harjutati ka Kabelimäel. Hüppekoht ehitati lumest, lennati 5-6 meetrit. Järgmine harjutamise koht oli laste hüppemägi Nelijärvel, vanemad poisid kasutasid ka täiskasvanute hüppetorni.
Iganädalased suusamatkad olid ikka Nelijärve suusahüppemäeni. Ott ja vanemad poisid olid remondi- ja spordimehed ühes isikus. Valting Arno toetas materjalidega Nelijärve Turismibaasi varudest. Hüppevõistlustel olid stiilikohtunikeks Arnold Valting ja Lembit Kütt.
1960. aastal sõitsime matkapäevadel Valgehobusemäele või Salu Mardi juuurde. Kui hüppetornid muutusid vanaks ja ohtlikuks, kasutasime hüppenõlvakuid lihtsalt laskumiseks.
Nelijärve hüppemägede hiilgeaegadel olid Aegviidu meestest tublimad Ants Arukaevu (ka vabariigi tasemel), Ants Rekka, Tõnu Loik, Uuno Liivsalu, Aare Sillaperv, Jüri Loik, Vello Jaanson, Vambola Lest. Kes tegi, see tegi tavaliselt kõiki alasid: kahevõistlust, murdmaasuusatamist, slaalomit, mäehüppeid jne.
Kabelimägi oli ka slaalomi algõpetuse koht. Laugjal raudtee-poolsel nõlval tähistas Ott raja kord algajatele, kord edasijõudnutele. Siin nõlval korraldati ka Aegviidu kooli võistlusi. See periood oli koostöös õpetaja Tiiu Teistega edukas. Nendel võistlustel said oma esimesed diplomid Aegviidu poisid ja tüdrukud. Slaalomisõidu oskused olid murdmaasuusatajale väga vajalikud rasketel Nelijärve, Viljandi ja Otepää suusaradadel. Meeldejäävad olid Oti poolt organiseeritud viimase lume slaalomivõistlused. Oti lemmikpaik slaalomivõistluste korraldamiseks oli Vahejärve ja Urbukse järve vahelise vallseljaku põhjapoolne külg. Vabariigi tasemele jõudsid paljud aegviidulased. Otilt päranduseks jäänud materjalide põhjal on meil palju huvitavat teavet Aegviidu spordi-ajaloo kohta. Need materjalid annavad ka teada, et tublid slaalomisõitjad olid Maie Eenmaa, Katrin Tartu, Mati Tartu, Rein Kotkas.
Mõned mõtted kevad-töödest. Ehitusele ettejäävad puud tuleb maha võtta, vundament lammutada, leivaahi koost võtta ja kordade viisi kaardistada, et oleks võimalik samasugust ahju uuesti ehitada. Ahju metallosad säilitada. Mitmed pottsepad on selle ahju vastu huvi tundnud. Vanad kivid kasutame haljastuses. Samaaegselt ehitustööde alustamisega käivitame pargi haljastustööd. Rahastusprojektiga seotud küsimuste lahendamisel loodame saada asjatundlikku abi meie valla kogenud pearaamatupidajalt Sille Noorelt.
Palve kõigile! Otsime kaunist looduslikku kivi, millele saaksime kinnitada plaadi Oti maja taastajate nimedega. Kivi paigutame pargi kõige esinduslikumale kohale.
_________________________________________________
Kes oli Ott?...
Vilma mälestused
Ott tuli meie spordiellu peale sõda. Ta hakkas kohe noortega tegelema: õpetas suusatamist ja slaalomit. Ise käis ta Tallinnas Aleksei Ilvese trennis Mustamäel, kust ta need teadmised sai. Võrkpall oli meil väga populaarne. Igal suveõhtul oli rahvamaja võrkpalliplats rahvast täis. Mängiti pimedani, siis mindi Nikerjärve ujuma. Koju jõuti alles südaööl. Ott treenis ka meie kergejõustiklasi, nii jooksjaid kui ka kõrgus- ja kaugushüppajaid. Rahvamaja võrkpalliplatsi äärde olid kaevatud hüppekastid, kus harjutajaid jagus. Meil oli oma Aegviidu Spordiühing "Kalev". Käisime võistlemas rajoonis ja isegi pealinnas, talvel ka suusatamisvõistlustel Otepääl. Eestvedajad olid Ott ja Arnold Valting. Nende algatusel korraldati tänavatevahelisi suusavõistlusi. Neljaliikmelises võistkonnas oli 2 koolilast ja 2 täiskasvanut. Vajaduse korral parandas suusasaapaid ja määris suuski ikka Ott. Ujumissporti harrastati ja võisteldi Nelijärvel, kus oli 25-meetrine bassein. Ott õpetas seal ka noori hüppetornist pea ees vette hüppama, samuti ka õiget ujumisstiili. Ott oli meie noorte hing spordis ja vääramatu eeskuju kõigile tolleaegsetele inimestele.
