Toimetaja kommentaar: Veebruarikuu kirjutis leidis innukat kommenteerimist
Kahjuks rõhuv osa kommentaaridest olid anonüümsed. Need olid kirjutatud põhimõttel: julgen igasugust jama öelda küll, kui keegi ei saa teada, et mina seda ütlesin. See teeb sama välja, kui minna näiteks Lätti, kõndida Riia kesklinnas tänaval ja kõva häälega eesti keeles vanduda. Ühesõnaga: tunnen mõnu, et olen mats ja kohalikud ei saa seda teada. Sisu poolest olid enamik kommentaarid loole positiivsed. Üks anonüümne kommentaator nimetas kirjutist kurjuse sigitiseks. Meeleldi jooksin selle arvamuse esindajaga koos tassikese teed ja arutleksin asjakohasel teemal. Aga võta näpust ... see oli kõigest anonüümne tänitamine.
Üks tore ees- ning perekonna nime sisaldav tagasiside otse minu e-mailile tuli ka Tähtvere vallast. Hea meelega toon selle siinkohal lugejate ette:
Tere Lembit!
Väga hea lugu viimases vallalehes. Kindlasti mõnele ei meeldi kohad võrdsusest-ebavõrdsusest ja kohustusest-vastutusest. Kahjuks inimkond kaugeneb inimlikest tõdedest ja asemele tulevad kõikvõimalikud kombineeritud tõed mis on kindlasti kellegi jaoks väga kasulikud. Aga see on juba omaette teema. Ootan huviga uusi lugusid. Jõudu ja tervist! Lugupidamisega valla elanik L.S.
Vastuseks tagasisde andjale saan öelda vaid tänusõnad ja kahjuks pean lisama juurde, et Valla Elu on oma mahu poolest hetkel säästurežiimil ning lugejaga vestlemiseks napib lehekülgi. Üks veste on oma järge ootamas küll. Ehk siis kunagi edaspidi.
Üks asi veel: kui lehes ilmub lugu, mis kedagi ärritab või ärgitab reageerima, siis pole lugu asjata ilmunud. See on normaalne. Emotsioonid jäägu ka normaalsuse piiridesse ning arvamus on väärt ikkagi siis miskit, kui arvamusel on ka autor, kes julgeb oma pärisnime all esineda.
