Kiri sõbrale: Mis kasu on inimesel sellest, kui ta mõte keerleb ainult raha ümber?
Tean, et kirjaoskamatu inimese teksti pole kuigi meeldiv lugeda ja sellepärast loodan väga, et see ei hakka korduma. Ebausklik ma küll ei ole, aga eks märke peab oskama õigel ajal tähele panna, et neist vajalikke järeldusi teha...
Täna siiski kirjutan jälle, sest süda sunnib ja teisiti ei saa. Veebruar on paljude eestlaste jaoks nagu teine sünnipäevakuu aastas. Ja sünnipäeval vahetatakse ju ikka mõtteid möödunust ning tulevikust, õnnitletakse üksteist ja soovitakse head. Postkasti potsatab mõni kaart ja kiri. Sain minagi enne vabariigi aastapäeva kirja oma kunagiselt töökaaslaselt. Nii kirjutas siis see eakas inimene, et rõõmustab väga selle üle, et temasugused, kes enam tervislikel põhjustel nelja seina vahelt välja ei saa, võivad ometi nii kaua kuni silm veel selge, jälgida televiisorist vabariigi aastapäeva paraadi, presidendi vastuvõttu ja palju muudki põnevat. Ja et tema loeb palju raamatuid ega jäta kätte sattuvaid lehtigi lugemata. Aga et tema hing on nii haige ja ta on suures segaduses, sest ta ei mõista enam oma rahvast. Ja järgneb terve rodu küsimusi selles kirjas: "Miks on nii, et suur osa rahvast läheb paraadile meie sõjamehi ja riigiisasid vaatama ning üheskoos oma riigi üle rõõmustama, aga juba mõne päeva pärast minnakse kusagile streikima? Kas sellepärast, et kusagil mujal maailmas käib elu nii, peaksime ka meie seda järele ahvima? Kui jookstakse nagu lambakari kellegi kutse peale protestima ja paremat elu nõudma, kas siis ikka teatakse alati, mida inimesele vaja on? Igas peres on uhke auto või isegi kaks ja nende pidamine ei käi sugugi üle jõu. Miks inimesed ei taha neid ilmaasju rahumeelselt lahendada ja headust külvata? Mis kasu on inimesele sellest, kui ta mõte keerleb ainult ühe asja ümber ja see on raha? Et saaks ikka rohkem ja rohkem."
Küsimustele lisaks kirjutas ta mulle lookese oma lapsepõlvest, kuidas üks tema kauge sugulane oli laevapoisina Aafrikasse sattunud, seal aastatega nii rikkaks saanud (millega või kuidas, seda kirjas ei ole), et suutis mingi istanduse osta ja oma vara aina suuremaks kasvatada. Aga siis, peale pikki aastaid vara ja raha kogumist, tabas seda paika mingi loodusõnnetus, mis hävitas kõik. See mees, paljas kui püksinööp, oli siiski kuidagi oma sugulaste juurde jõudnud. Oma elu lõpuni oli ta jutustanud, kuidas sealsed kohalikud inimesed olid tema mõistes väga nirult, vahel isegi toiduta, elanud ja kuidas need inimesed, kellel ei olnudki midagi kaotada, oskasid edasi elada, aga tema, kes oma varanduse kaotamisest iialgi üle ei saanud, oli ka elujõust ilma jäänud. Meiegi peres on maailma avastamine moodi läinud. Ühed noored inimesed lähevad välismaale ja teised tulevad sealt. Sageli tuleb jutuks, et tööd tegemata ei saa kusagil hakkama, sest raha ju kusagilt niisama ei tule. Aga ma usun, et peale seiklusjanu ammendumist, ei ole sugugi esikohal teenitud raha, vaid selleks on saadud elukogemuste pagas. Ja tõeliselt südant soojendav on kuulda, et parim paik maailmas on ikka meie oma Eestimaa. Võib-olla annab see meile, kes me pole iialgi kusagile mujale pikemaks ajaks minna tahtnud, kinnitust sellest, et oleme õigesti elanud! Aga küsimused võivad ju vahel rõõmugi pakkuda.
Olime abikaasaga oma töökaaslase kirja üle arutlenud ja püüdnud teineteisele selgitada, et miks siis ollakse viimasel ajal nii rahulolematud. Kui siis vabariigi aastapäeval presidendi kõnet kuulasime, saime vastuseid ja rõõmu kuhjaga: järelikult mõtleb enamus inimesi samade väärtuste üle. Kuid ikkagi tahaks teada, miks saab halvem pool meis alati suurema kaalu kui hea? Miks siis elu paremaks muutudes, on inimesed üha rahulolematumad? Aga kas annaks mulle hingerahu kirumine, et miks 13 eurose pensionitõusu asemel ei võiks see vähemalt 130 olla? Saan siiski rohkem südamerahu teadmisest, et maailmas on küllaga neid maid, kus ei maksta eakatele mingit raha - elad niikaua kuni jaksad end liigutada. Kas tunneksin ennast paremini, kui sõimaksin arste, et miks minu armas inimene peab juba kolmandat korda operatsioonile minema? Olen siiski tänulik, et Jumal annab jätkuvalt arstidele teravat silma ja kindlat kätt. Ma ei pea ennast targaks ega tea väga palju ajaloost. Kuid hiljuti ehmatas mind üks ajakirjandusest läbi käinud seik, et 1939. aastal jäeti Eesti hümni laulmisel laulmata viimane salm, sest see algas sõnadega "Su üle Jumal valvaku...". Ja nüüd nõuavad jällegi osad inimesed, et seda salmi poleks vaja. Kindlasti ei ole vaja otsida siin mingeid prohvetlikke sõnumeid, aga usun, et keegi ei tahaks ajaloo halvimate aegade kordumist. Vähemalt mina palvetan oma laste ja lastelaste pärast, et meid ei karistataks meie jumalatuse ja kurjuse pärast.
Pole olemas maailmas üdini täiuslikku inimest, kuigi me kõik tahaksime sellised olla. Aga õppida ja targemaks saada on küll meie võimuses. Kes teab, kas ma oskan oma kirjasõpra rahustada, aga nii ma oma tuttavale vastan, et õnn ei olene sellest, kui palju meil midagi on, vaid sellest, missugused me ise oleme. Selline sai minu sünnipäevakuu kiri sulle, armas sõber! Soovin rahu sinu südamesse ja ilusat kevade ootust!
