Mõtisklus: Võibolla elame üle selle tümpsu ja meloodiata laulu ümisemise aja
Neid laule, mis laulda sündisid, ei olnud käibel eriti palju, sest propagandistlikud tekstid olid väga moes, aga väga palju oli kauneid vise. Tekstid, mis just puru-punased ei olnud, olid lüürilised, tuumakad ja neis oli olemas oma selge sõnum. Praegu on teistmoodi. Tekstid on üsna tühised ja meloodia paneb õlgu kehitama. Kurb on ka, et eesti laul käib inglise keeles. Kogu selles "kompotis" oli üks laul, mis väga meeldis - Ott Leplandi lauldud laul "Kuula."
Nojah! Elu läheb seitsmepenikoorma saabastega edasi. Ei peagi üks mutt vanuses kolmveerand sada + aru saama, mis internetiajastul toimub.
Eks me vanad inimesed kipume noori vist üleliia arvustama kah. Kindlasti oli meie noorusajal meilegi arvustajaid, kellele olid vastukarva noorte käitumine, riietus ja kõik see värk. Et tänapäeva noorus hukas on, ei tahaks küll öelda. Nad on julgema käitumisega, silmatorkavama riietusega - see pole veel hukkaminek! Eks oli vanastigi ulakaid, lolle ja kergemeelseid, aga ega siis selle järgi ei saa üleüldist pitserit kõigile otsaette lüüa.
Võibolla elame üle selle tümpsu ja meloodiata laulu ümisemise aja. Tahaks loota! Õnn on see, et on olemas salvestused ajast kui laulutekste kirjutasid luuletajad, viise tegid heliloojad ja laule esitasid inimesed, kes seda kunsti olid palju aastaid õppinud. Sellegipoolest ei tituleeritud neid veel superstaarideks.
Sihuke samane lugu on poliitikutega. Ega ma arvagi, et nad kõik on kasuahned egoistid, küllap on ikka neid arukaid, töökaid tegelasi rohkem. Aga see vaht, mis pinnal kobrutab, annab hinangu kõigile. Praegu on olukord minu meelest nagu Krõlovi valmis - mis orkestrist pajatab. Vahetatakse istekohti küll, aga pillid ei kõla sellegipoolest. Teeb murelikuks, et kas see erakondade sisene sebimine jätab aega ka seaduste ja otsuste tegemiseks, mis riiki laine peal hoiaks ja rahvale lahedat hingamist lubaks. Kahjuks tundub mõnikord, et rahva elukäik on jäetud igat sorti äriühingute meelevalda, kellel inimeste heaolu teps mitte esikohal pole.
Postkontor kinni - mis sest kirjast ikka saata - räägi telefoniga. Sularaha automaat seinalt maha - maksa kaardiga. Päästekomandod ka kinni - ära trügi ohtlikesse olukordadesse ja ära sussita sedasi, et tuli võimust võtab. Apteegirohtusid osta poest, saadki kaks kärbest kätte ühe hoobiga jne, jne. Samas ma mõtlen seda, et näiteks tulumaks ju kõigil võrdne nii linnas kui maal, aga et maal jääb teenuseid üha vähemaks, poodides on kaubad kallimad, valik väiksem, võiks ju tulumaksu ka maainimestel vähendada. Lapsik mõte!
Tundub, et nagu mõnikord perekonnaski on vahest mõned lapsed kallimad kui teised on ka riigile mõned kodanikud soositumad kui teised. Valimiste ajal, siis kui häälepüüdmise karussell käima läheb oleme muidugi ühtmoodi härrased kõik. Peaks see elu ikka sedasi edasi minema, et maainimese hingetorusid päris kinni ei keerata! Ega linnaelu ei igatse vist ükski tõsimeelne lapsevanemaakas. Selle, mis meil igasugu teenuste osutamise poole pealt vajaka jääb, korvab meile meie elukeskkond. No olgu külm ja õuepealne hanges, seal lume all kügelevad juba lumikellukesed, ärevalt oodates, et saaks juba ninad püsti ajada ja inimlastele rõõmu tuua. Tihased teevad aeg-ajalt juba kevadehääli ja päike kütab keskpäeval kraadiklaasi juba kümne soojapügala peale. Vaat kus on ikka võimu! Mets kohiseb kuidagi soojemalt ja leebemalt ja kaseurvad on nii kevadiselt edevad. Oleme ikka hea koha peale elama sattunud küll! Neli aastaaega on kui pühadekingitus. Mõtle kui kole oleks kogu aeg elada sellises kohas, kus päike lagipähe paistab ja palmi all istudes kookospähkel võib pähe potsatada. Ega parem ole ka võimalus kössitada kuskil lumeonnis, värised-torised ja on olemas reaalne oht, et jääkaru su pintslisse pistab.
Meil on helgemad ootusajad. Praegu ootame kevadet. Kui kuumad ajad käes ja mööda minemas, hakkame ootama varasügist - seda andiderikkamat aega. Kui ilmad vesiseks ja vastikuks kipuvad minema, sätime end tasapisi juba jõululainele, hakkame sügishallust endast eemale tõrjuma. Ajame juttu oma kallite hingekestega, valgustame ja soojendame nende rännuteid küünalde läitmisega. Mida rohkem pimedus püüab võimust võtta, seda enam süütame küünlaid, anname valgust juurde ja jõuamegi päevani millal sünnib Päike.
Praegu ootame naistepäeva, teeme pisikese kummarduse emakeelepäevale 14. märtsil, teretame kevadet 20. märtsil kell
7.14. Paastumaarjapäeval, 25. märtsil võivad naised punast viina juua! Aga mitte väga palju! Parasjagu, et puna põske tuleks.
1. aprillil teeme aprillinalja, kasvõi iseendale ja 8. aprillil on kevadpühad. Need on väga arm-sad pühad. Nagu kevadised jõulud. Kui munad koksitud ja ajatatud kaseoksad juba närbunud, algab taas ootus - emadepäev ja suvitepühad on tulekul. Siis tuleb Võidupüha ja ongi jaanitulede süütamise aeg käes. Ootame ka seda aega, mil meie poliitikapõllul kasvavad ainult tuumakad terad, mis pole üleväetatud tülide, skandaalide, segaduste ja egoistlikult rumalate otsustega, mis turgutavad käputäit, mitte kõiki.
Ma siin eespool vähekese virisesin tänapäeva noorte kallal. Aga just praegu kui seda kirjatükki kirjutada pusin, sain igavese suure portsu positiivset emotsiooni läbi teleriekraani Kuressaare noorte poolt. Üle kolmesaja noore võttis kätte, tulid hilisõhtul linna peale kokku ja ehitasid lumeskulptuure igas suuruses, igas variatsioonis ja igasugustesse kohtadesse. Kõik selleks, et hommikul linnarahvast meeldivalt üllatada! Küll oli see vahva!
Kui nüüd üllatustest rääkida, siis on neid meilgi. Ma ei saa eriti tihti käia Tori Rahvamajas, aga iga kord kui sinna satun, tunnen et kogu see maja on täis üllatavalt imelist soojust ja tulvil head au-rat. Seal on hea olla! Argo valdab seda kunsti, mis teeb tavalisest majast õdusa ja ilu täis paiga. Ja need ettevõtmised mis tema peas käärivad ja tegudeks vormuvad on kulda väärt. Iga tegu läheb nagu noolest lastud otse kümnesse. Oi torilased! Meil on hullusti vedanud, et meil on selline kultuuritungla hoidja kui rahvamaja Argo.
Head inimesed!
Toogu kõik ootused teile südametesse rõõmu! Elame kõik päevad üle laheda meelega ja vaatame nii õhtust päikese loojumist kui hommikust tõusu säravate silmadega, mida pisarad pole tuhmiks muutnud.
Aitäh, kui viitsisite lõpuni lugeda. Kevade alguseni on jäänud vähem kui kolm nädalat! Aga naistepäev on suisa ukse taga! Mis siis juhtub kui ta tuppa as-tub? Lillepoed ostetakse lilledest tühjaks!
