Eino Puhilas: Võõras võõrsil, võõras ka kodus
Selle tagajärjel segunesid erinevate vaadetega rahvad ja rahvused, mis oligi impeeriumi lagunemise põhjuseks. Kommunismi ehitamine jäi pooleli nagu Paabeli torni ehitaminegi. NSVLiidus oli kõikide liiduvabariikide kodanikel ühine kodanikustaatus.
Suurriigi lagunemisel sai automaatselt iga kodanik sünnijärgse koha järgi kodakondsuse. Kuna olin elanud Eestis tol ajal juba 45 aastat ja loonud siin ka perekonna, loobusin vene kodakondsusest. Andsin Eesti riigile kodanikuvande olla lojaalne Eesti riigile ja rahvale. Seega sain Eesti kodanikuks, kellele laienevad kõik kodanikuõigused.
Kuid hiljuti selgus, et mulle kõik kodanikuõigused ei laienegi. Taotlesin endale ravituusikut sanatooriumi, mis on määratud represseeritutele tasuta, sain eitava vastuse, kuna olin sündinud ja represseeritud Venemaal. Ka Venemaal on represseeritutele määratud hüvitisi - minule need aga ei laiene, sest elan Eestis.
Olen Eestis elanud 65 aastat ja Eesti riigi heaks tööd teinud 50 aastat. Kas ma ei vääri siis Eesti kodaniku õigusi? Kes ma siis lõpuks olen? Olen kahe riigi poolt hüljatud mittetäieliku kodakondsusega Eesti kodanik.
Ega sellepärast ei kustu päike, elu läheb edasi, kuid ükskord kustun mina. Kas mind aga teises ilmas omaks võetakse või pean igaveseks maapeale jääma nagu Surematu Kaštšei?
