Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka …

Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka...

Nende laulusõnade järgi, oletades elu mõtet, on tõesti nii, elus saavutatud mõtted ja teod hääbuvad ajapikku, kuid mälestus jääb meist kõigist järgi.

Nii ka minul on jäänud ainult mälestused neist möödunud aegadest, noorusest.

Oli kevad 1948, kui sain kutse ilmuda Kõrgessaare vallamajja. Läksingi ja mulle pakuti tööd. Võtsingi selle tööpakkumise vastu. Algul ma õppisin masinakirjutajaks, olin siis masinakirjutaja ja asjaajaja. Mul tuli palju trükkida, tõendeid ja protokolle.

Nii möödus 1948 ja algas uus 1949 aasta. Siis oli juba palju uut tulemas, sest oli kolhooside alustamine, mis algas suure küüditamisega. Sellega paiskus kõik segi, sest meie vallasekretär Ilse Jõeleht küüditati samuti 25.märtsil koos perega - isa, ema, vend ja õed - kõik koos Siberisse.

Oli väga kurb ja masendav see päev. Ilse oli veel hommikul vallamajast läbi käinud, muidugi püssimeeste saatel. Kui mina tööle jõudsin, oli see kõik juba möödas. Istusime kantseleis akna peal ja vaatasime, kui autod tulid, mõni peatus kaupluse ees, mõni käis poes, aga need küüditatud olid tagakastis ja püssimeeste vahel. Varsti läks sõit edasi Lehtma poole ja sealt edasi Venemaa poole.

Istusime, ega osanud midagi teha. Järsku tuli valla partorg, andis mulle kolhoosi põhikirja, käskis selle trükkida 6-7 eksemplaris, mille pidin valmis saama mõne tunniga. Jõudsingi valmis, nagu oli vaja. Partorg võttis paberid ja läks just sinna "Kopli" tallu, Ilse koju, kust hommikul olid kõik ära viidud ja moodustas seal kogu küla kohta kolhoosi. Nii läksid aastad. Vanemad inimesed kustusid Siberis, nooremad tulid tagasi.

See oli üks väga kurb päev, mis elus ei unune iial.

Elu läks edasi, uueks sekretäriks pandi Liidia Soolaid. Teda suunati kohe sekretäride kursustele ja mind määrati sekretäri kohusetäitjaks. Pidin seda tegema, pääsu ei olnud, kuigi ma seda ei tahtnud. Aga ükspäev tuli vallamajja Selma Leiger, kes töötas Kärdlas, rääkisin temaga, et tulgu minu asemele. Oligi kohe nõus tulema. Siis oli juba kuulda, et vallavalitsus kaob üldse ära, et tulevad külanõukogud. Ja nii see järgmisel aastal toimuski.

Lehti Kiive
Luidja küla
______________________________________

Elasin vallamajas 1941 aasta suvest sügiseni. Sel ajal olin 16-aastane. Õde Helme töötas vallamajas telefonikeskjaamas. Elasime vallamajas teisel korrusel, meie kasutada oli köök ja tuba. Elasin õe juures, sest meid oli kodust Kuivalaukalt välja aetud, kuna maja asus merele liiga lähedal.

Olin vallamajas ka päeval, mil toimus 1941.aasta küüditamine. Inimesed pandi vallamaja Kärdla poolsesse otsa väikesesse esikusse ja siis mindi uutele järele. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Nende hulgas oli ka minu ristiisa Paavel Roosa Heistesoolt koos tütre Miraldaga. Läksin kaevust vett tooma. Paavel hüüdis mulle, et ristitütar, too meile juua. Kartsin neid valvavat sõjaväelasest püssimeest. Ütlesin, et vee joomiseks klaasi. Valvur teatas vigases eesti keeles, et klaasi ei tohi tuua, las joovad ämbrist. Jäin nõutult seisma. Ristiisa rahustas mind, et ämbrist saab joodud küll, heinamaal juuakse ka kraavist ja allikast. Põlvitas ämbri juurde ja jõi. Tänas ja kutsus ka teisi jooma.

Samal ajal, kui toimus küüditamine, oli ka noorte meeste - kutsealuste mobilisatsioon. Aeg oli segane ja raske. Nägin paljusid tuttavaid poisse viimast korda.

Sügisel vallamajast ära tulles kohtasin seal oma rahvatantsu partnerit Arno Küttimit, kes oli kutsutud ülekuulamisele, et saada andmeid metsavendadest. Arno koos teiste Kõpu meestega leiti Kärdla lähedalt metsast saksa ajal ja maeti 1942. aasta suvel Kõpu kalmistule. Nende ülekuulamist viisid läbi mandrilt tulnud ülemused.

Küüditamise ajal viidi vallamajast ära Pettai nimeline mees, ei mäleta, mis tööd ta vallas tegi ja küüditati ka Julius Sooster, kes oli vist maksude sissenõudja.

Vallamaja asjaajamine toimus kantseleis, see on peasissekäigust vasakule jäävas ruumis. Suures saalis toimusid koosolekud, peoõhtud, ka abielu registreerimine. Vallamajas töötasid Nõmmerga ja Koit, kohtasin ka komsorg Uusniitu.

Venelased võtsid sügisel telefonikeskjaama üle ja mina koos õega tulime Kõppu tagasi.

Ella Noorkõiv
Kõpu küla