Leili Peetersoo panus Kaiu majandusse tõi talle elutööpreemia
Leili ja Uku Peetersoo koduuksest sisse astudes võtavad vastu kaks terekätt ja kaneelisaia lõhn. Elutoa suurest aknast paistab sisse kevadine päike.
Leili ja Uku kohtusid Lõuna-Eestis, selleks ajaks oli Leili olude sunnil jõudnud tegeleda loomakasvatusbrigadirina, sealhulgas ka seakasvatusega. Kuna töötingimused olid ääretult viletsad, otsustas Leili otsida uut töökohta.
Kuulutuse peale mindi Assamalla sovhoosi, kus Leili töötas karjabrigadirina.
Siis pakuti võimalust tulla Kehtnasse, kus Leili õppis kolm aastat zootehnikat.
Kehtnas abikaasal tööd saada ei olnud, aga siis soovitas keegi tuttav - tulge Kaiu.
Noortele oli pakkuda ka elamispind ja töökoht. Siia tulles oli perel üks laps, teised kaks sündisid juba Kaius.
Kaiu tuldi 1964. aastal ja Uku sai tööd põllundusbrigadirina, ning selle klausliga, et kui Leili õpingud lõpetab, asub ta samuti majandisse tööle.
1967. aastal Leili tuligi ja asus veisefarmi tööle zootehnikuna. Sellel töökohal töötas ta üksteist aastat. 1978. aastal pakkus Lembit Arro Leilile tööd ehitusjärgus olevasse seafarmi, mis oli plaanitud 10 000 seale selle valmimisel. Kolhoosi juhatuse otsusel ja Lembit Arro ettepanekul viidigi Leili seafarmi üle. Ligi aasta aega tuli töötada nii seafarmi juhatajana kui ka noorkarja zootehnikuna.
Kuigi Leili ajas sõrgu vastu, kolhoosi juhatuse otsusele ta vastu ei saanud, ja nii alustaski ta seafarmi juhataja ametis, kuigi oli lubanud endale, et enam kunagi sigadega ei tegele.
„Igal tööalal tuli ise leida oma tee. Arro laskis spetsialistidel oma tööd teha ega sekkunud," tunnustab Leili oma kauaaegset ülemust ja ütleb, et inimene peabki ise elus oskama oma vigu lahendada ja parandada.
Nii inimeste kui ka oma eriala head tundmist peab Leili hea juhi peamisteks joonteks.
Leili juhtimisel alustati tõuaretustööd ja aja jooksul kogus farm tuntust nii Eestis kui ka väljaspool. Farmi järk-järgulise valmimisega suurenes sigade arv rohkem kui kaheksale tuhandele. Tõuaretuse tulemusena sai Kaiu seafarm aretusfarmi nimetuse ja sellega võimaluse müüa ka tõusigu. Mõnel aastal müüdi ligi poolteist tuhat tõulooma. Põhiliselt Venemaale. Igale seale tuli kaasa kirjutada tõutunnistus ja igasugused analüüsid, sest korraga saadeti ära ligi paarsada siga. Selle tööga tegelesid peale farmijuhataja veel vetarst, selektsionäär ja talitajad. Seafarm andis ligi kolmandiku kogu kolhoosi tulust. Selle töö tulemusena sai kolhoos bussi ja sõiduauto üleliidulise tõuaretuse ühingu kaudu. Farmitöötajaid tunnustati vastavalt nende panusele.
Oma töö kõrvalt jõudis Leili osa võtta ansambli ja laulukoori tööst. Ka kodukaunistamine ning lillede ja taimede kasvatamine on tema üks hobidest. Samuti on ta tegev olnud naiskomisjoni ridades ja kadunud Malle Mäeotsaga vedanud rahvaülikooli ja naiste nõukogu tööd.
Leili tõdeb, et praegu on maal palju töökohti kadunud, inimesed käivad mujal tööl ja isetegevus Kaius on soikunud, kuna puudub kultuurimaja juhataja.
Peetersoode kodu on pälvinud ka kauneima kodu tiitli. Üllatusena avaneb nende elamu juurdeehituses päris ehtne talveaed. Suurte akende ja klaasist lae poole sirutuvad lopsakad taimed. Ligi viiekümneaastasel palmil on „pea" juba vastu lage - kodune talveaed kipub talle varsti kitsaks jääma.
Sel aastal oma 80 aasta juubelit pidaval Leilil on üheksa lapselast ja kuus lapselapselast. Kui kogu pere kokku tuleb, on majas ligi kolmkümmend inimest. Ruumi jagub aga kõigile.
