Autor Raivo Suni leidis, et enamik Eestis ilmuvaid vallalehti seisab kohalikust poliitikast kahjuks üsna kaugel. Teinekord arutatakse olulisi vallateemasid poejärjekorras, aga ajalehte need ei jõua. Ometigi võiks just vallalehes arutleda dialoogi ja diskussiooni vormis vallaelu tulipunktide üle, mille kaugem eesmärk oleks parimate lahenduste leidmine ja elu edasi arendamine.

Nn. kodanikuajakirjandus puudub, sest paistab, et seda kardetakse. Nii võimukandjate kui kodanike endi poolt. Pisike koht, kõik tunnevad kõiki ning on omavahel seotud. Kardetakse tagakiusamist, teinekord õigustatult. Isegi Allar Jõks - kunagine õiguskantsler, praegune vandeadvokaat - tunnistab: paljud minu head tuttavad on ettevaatlikud oma arvamuse avalikult esitamisel. Nad ei taha sõnnikut kaela saada, mis kommentaariumides vallandub. Paljud mõtlevad ja südamega tundvad inimesed ei soovi seepärast ühiskonna asjades kaasa lüüa. Kahju.

Kes aga oma südames tunneb, et räägib õigust, ei pea midagi häbenema ega kartma. Just iseenda ees lõpuni ausaks jäämine laseb öösel rahulikult magada. Vähemalt mina arvan nii. Olen nõus mõtteteraga, et parem on olla vihatud selle eest, kes sa oled, kui selle eest, kes sa ei ole. Juba näen vaimusilmas ilkuvaid ja põlastavaid netikommentaare - eks anonüümsus annab argpüksile julguse ja vabastab vastutusest. Olen võtnud seisukoha, et mulle läheb korda vaid nende inimeste arvamus, keda austan. Õelutsevaid netikommentaatoreid ma ei austa.

Kutsun kõiki üles avaldama oma mõtteid iseenda nime all!

Räägime suud puhtaks!