Aga aitab mängimisest sõnadega. Tänavu täitub 20 tegevusaastat enamikul taas iseseisvunud Eesti 226 kohalikust omavalitsusest. Seadusega on vallale kui kohaliku omavalitsuse üksusele antud õigus ja pandud kohustuseks iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. On seda tehtud hästi või halvasti, oskab igaüks subjektiivselt hinnata. Aga objektiivne on see, et omavalitsuse autonoomia on läinud aastate käigus oluliselt kahanenud. Taaskord on valik see, kui suur peab olema võim kohapeal. Kas me otsustame siis pealinna teeaukude või ühistranspordi üle, või otsustatakse näiteks Pärnus meie lasteaia saatust? Kusagile peab see mõistlikuse piir jääma ja on selge, et kõige odavam on mistahes probleemi lahendada võimalikult tema tekkekoha lähedal. Seda põhimõtet on rõhutatud ka EU asutamislepingu artiklis 5 kui subsidaarsusprintsiipi, mille kohaselt Euroopa Liidu poliitilised otsused tuleb alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele. Paraku on seda mõnikord lihtsam öelda, kui rakendada. Selleks peab võim olema tasakaalus ressursiga, millega seda ellu viiakse.

Haldusreformi „maaletulek" on niisama vältimatu kui tänavutalvise lume sulamine. Küsimus on ainult millal? ja kuidas?. 20 aasta vältel on riigikorralduses oluliselt rohkem muutunud kui halduskorralduses. 20 aasta jooksul on oluliselt edasi arenenud tehnoloogilised võimalused, muutunud on majanduslikud ja sotsiaalsed suhted, kodanikkonna vajadused ja võimalused. See nõuab haldussüsteemi järele tulemist.

Sõltumata mistahes reformidest jääb kodukandi ajalugu looma, selle väärtusi kandma ning otsuseid valdama meie oma inimene juhul, kui ta hoolib sellest kandist - peab oma VALD-a oma koduks. Jõudu meile selleks, olgu siis kas läbi lihtsamate või keerulisemate sõnade ja tegude.

Õnne Teile vallakodanikud valla juubeli puhul!