Külaskäik Varbla looduskeskusesse: sihilikult „metsarahva" elu ja tegemisi jälgida on hoopis midagi muud
Kui vahetult eelmine päev oli kõva tuisk, siis selleks hommikuks olime endile otse loomulikult „tellinud" imeilusa kevadiselt päikeselise ilma. Kõigepealt tutvusime looduskeskuse maja ja väljapanekutega, seejärel vaatasime õppefilmi meie metsades elavatest loomadest - väga hariv ja põnev, kuna kõiki loomi kohe päris kindlasti eluslooduses naljalt ei kohta. Allakirjutanule meeldivad eriti loomade ladinakeelsed nimetused, näiteks Lynx-lynx e. ilves või Meles-meles e. Mäger - eks ole toredad ja meeldejäävad nimetused. Proovisime ka üksikutest sõnadest rahvatarkusi ja vanasõnu kokku panna ning arvasime hundi hüüdnimesid (metsa sanitar, Püha Jüri kutsikas, torunina jne.)
Seejärel viidi meid lumisesse metsa, kus saime otsida erinevate loomade tegutsemiste jälgi. Eks me kõik oleme metsas ühel või teisel põhjusel viibinud, aga niimoodi sihilikult „metsarahva" elu ja tegemisi jälgida, on hoopis midagi muud. Virgel ja Tiiul on palju häid tarkusi ja tähelepanekuid õpetada: näiteks mida kõike võib looma jälgi uurides teada saada - mis loom oli, kuhupoole läks, kui suur oli, kas jalutas, põgenes, hiilis jne. Ja lumel on seda muidugi veel eriti hea vaadelda. Minu jaoks oli näiteks huvitav teada saada, et rähn, kes toksib puu sisemusest nn surnud puitu, ei tee üldsegi niipalju kahju kui põder, kes koorega maiustada armastab ja seejuures toitainete ahela katkestab. Ja selliseid põtrade poolt näritud puid leidsime meiegi päris palju. Peale põdrajälgede nägime veel rebase, kitse, hiire ja lumepotsataja jälgi - viimane loom jääb nüüd aga lugejatele ära arvamiseks...
Omamoodi katsumuseks oli Tiiu „pagasnikust" meile kätte jagatud kitsejalaga lume alt pohlavarte kraapimine - tõepoolest vaene kitseke, kes peab talvel sellisel kombel ca 1,5 kg pohlavarsi kätte saama. Meil õnnestus suure vaevaga mitme peale vast mõnisada grammi välja kraapida, aga nendest ja lisaks veel vaarikavartest lumevette tehtud tee maitses lõkke ääres väga hää. Sinna kõrvale saime ära arvata, nuusutada, katsuda ja ja ka maitsta (???) erinevate loomade pabulaid. Kel nüüd söödavate pabulate koha pealt huvi tekkis, peab küll ise neid looduskeskuse metsaretkele mekkima minema.
Lõkke ääres täitsime ka töölehe, kus kontrolliti õppefilmist saadud teadmisi: et varakevadisi jänesepoegi kutsutakse ka hangepoegadeks, et ühe aastase soku kohta öeldakse piiksarv. Neid ja palju teisi põnevaid teadmisi tõime me sellest hommikupoolikust kaasa.
Suur aitäh Virgele ja Tiiule meid vastu võtmast.
