Meie oma riigis olemine
Katkend raamatust «Kilde Valma kandi ajaloost»Valma mehed on teatavasti kanged mitte ainult kalapüügil, vaid ka paljudel teistel aladel. Ükski võim pole toime tulnud ilma valmalastest sõjameesteta. Vene tsaariarmees olid nad kõik hinnatud sõjamehed, seda nii Türgi sõja aastail kui ka I Maailmasõja päevil. Meie küla Türgi talu esmarajaja tuli Vene-Türgi sõjatandrilt ja rajas 1727. aastal siia tänaseni püsiva Türgi talu.
Oma soovide järele
I Maailmasõja rinnetel võitlesid ja teenisid Vene tsaarilt ordeneid vennad Jaan ja Hans Raudsepad Puusepa (praeguseks Raudsepa) talust. Samuti võitles Daugava lähistel sakslastega ja sai sõjas haavata Marema kaupluse rajaja August-Viktor Jaanson (Teearu).
Eesti Vabariigi sünni eest võlgneme tänu paljudele Valma kandi tublidele meestele, kes püss või mõõk käes, soomusrongis või ratsarügemendis, seisid vastu nii vanadele vaenlastele sakslastele kui ka uutele - saagihimulistele punastele hordidele.
Nimekiri Valma kandist Vabadussõjas võidelnud meestest on pikk. Kahjuks ei tea me enam kõiki omakandi mehi, kes selles sõjas kaasa lõid.
Üheaegselt Vabadussõjaga hakkasime oma talu, küla ja riiki iseenese tahtmist mööda üles ehitama. Enam polnud kukil mõisniku kupjakeppi ega võõrkeelset ametnikku. Tegime kõike oma soovide kohaselt ja nii hästi või halvasti nagu seda neil ärevatel aastatel oskasime.
Enamik meist ehitas maju, haris põldu või püüdis kalu. Kuid oli ka neid, kes kõhklesid Eesti riigi loomise võimalustes. Oli ülejooksikuid punaste poolele. Nendega pidas noor riik aga karmi ja halastamatut võitlust.
1919. aasta esimeste kuude ajalehed kubisesid sõjakohtu teadetest punaste kasuks luuranud või uut riigikorda halvustanud inimeste saatmisest sunnitööle või nende mahalaskmistest. Sama saatus tabas ka sõjaväest deserteerunud või kõrvalehoidunud isikuid. Rahva enamus siiski toetas nii uut riigikorda kui ka meie oma sõjaväge. 9. mail 1919 korraldasid ka meie kandi inimesed Kalmetu koolmeistrite Jaan Andersoni ja Arkadi Jaansoni eestvedamisel koolimajas peoõhtu, mille puhastulu, 798 marka ja 58 penni, annetati «Eesti Wabariigi haavatud sõjameeste hääks». Peoõhtute korraldamine heategevuslikel eesmärkidel oli muutunud meie elustiiliks. 4. jaanuaril 1920 korraldati T. Ressari veskis peoõhtu, mille tulust pool läks Kalmetu kooli kehvemate õpilaste toetuseks, teine pool aga koolile õppevahendite muretsemiseks. Pidude korraldamine jätkus kuni meie iseseisvusaja lõpuni. Jätkus nii intensiivselt, et 1927. aastal avaldas nädalaleht «Viljandi Uudised» kellegi «Eukaliptuse» artikli «Lahkumiste taudist» Vana-Tänassilmas. See taud möllavat peaasjalikult naiste seas.
Nimelt toimuvat Vana-Tänassilmas laupäeviti simmanid ja «pitspallid», kuhu lisaks vallalistele lähevad «konte nõrgutama» ka noored abielupaarid. Seal leidvat noored abielunaised omale kohe uue «kavaleeri» ja seejärel pidavat ennast kohe «halvast» mehest ära lahutama.
Usaldus töötas
Poodi Valmas ei olnud. Oma igapäevased ostud tehti Maremal, August Jaansoni (Teearu) poes. August Jaanson alustas Valmas rätsepana ja Maremale elama asudes sai temast poeomanik. Poes töötas ta koos oma naise Alma-Johannaga, kes oli pärit siitsamast Paderniku talust.
Põhiliseks arveldusviisiks poe ja ostjate vahel oli võlgu ostmine. August pidas korralikku arveraamatut, kuhu igapäevaselt kandis sisse ostja nime ja talu, kust see pärit oli, ostetud kauba nimetused ja võlgujääva summa.
Tihtipeale aitas ainult talu nime kirjapanekust. Kui võlg tasuti, kriipsutati võlgniku nimi raamatust lihtsalt maha. Põhilised ostjad olid ikka Valma külast. Raamatus kohtame teiste hulgas selliseid ostjaid nagu Puskari Ilves, Väljaotsa Jürisson, Kusma Leo, Ressare Kõll, Patsare poiss, vana Tikk jne. 1929. aasta arveraamatust leiame huvitava sissekande: «Nurmisaare poiss pidul 91, tikud 3, muud 150, suits 25, tubak 100, portsigar 115, tulemasin 65. Makstud 345 senti. Patsare poiss pidul müts 280, muud 200, veel 60. Oiu meier pidul vorst 18, sai 15, vorst 33, muud 150, kompvek 25, muud 150, veel 4 tükki 600. LEFT_BRACKET 991 Makstud.»
Raamatust loeme, et «vana Tikk» on ostnud endale 280 sendi eest pastlad, Saks Anni ostis koti jahu 1084 sendi eest ja Jüri Sihver Kitsipillilt saapad 1575 sendi eest. August Suursaar ostis 4 1/2 plekk vitsa, pastla rihmad ja vihiku.
Samas raamatus kajastusid ka ostjate võlad ja tasumised. Näiteks oli Ain Päärsonil 1. jaanuaril võlgu 1245 senti, 3. aprillil maksis ta ära 860 senti ja jäi veel 385 senti võlgu. Võlgu müüs August Jaanson ka seltsidele. Nii on ostnud Nooresoo selts 22. septembril 3 küünalt, 1 liimi, 5 saia ja vorsti, 21 pudelit õlut ning 8,5 kg petrooli. Oiu perenaiste selts aga ostis 20. oktoobril joonistuspappi ning 24. oktoobril 9 liitrit petrooli ja 2 kg naelu. ENK selts aga ostis 4. jaanuaril 9 kuvääri karda, vaseliini, 0,5 kakaod ja naelu. Kogu raamatupidamine - ei mingeid arvuteid, andmebaase ega bürokraatiat. Kaupmees usaldas ostjaid, ostjad kaupmeest. Keegi ei jätnud oma võlgu maksmata.
Omale maja ehitamine oli sel ajal lihtsamast lihtsam. Ise koostasid projekti, ise ehitasid või palkasid ehitaja ja maja oligi valmis. Ka August Jaanson otsustas omale ehitada uue kauplusehoone.
Vaadake tema projektdokumentatsiooni ja eelarvet - piisas oma käega joonistatud maja põhiplaanist. Eelarve ja tehnilise kirjelduse asemel piisas ehitajaga sõlmitud kirjalikust lepingust, kus olid kirjas ehitatava hoone mõõdud, konstruktsiooni kirjeldus, ehitaja ja omaniku vastutus ning tasumise viisid ja tähtajad. Ei mingit detailplaneeringut, kooskõlastamisi ja ehituslubasid.
