Palavad juubelitervitused, Asta Mäeorg!
Su põues päike las särada,
ta rõõmuhelk kaunistab elu.
Ka muresid vahel peab tänama,
et mõista õnne ja edu ...
Kallis Asta! Sa sündisid kargel talveajal, 25. veebruaril 1932, kesk veebruarikuu tuiske ja torme. See ehk ongi teinud Sind tubliks ja töökaks inimeseks, kes käib läbi elu püstipäi.
Kas mäletad Sa veel seda, kuis kullerkupud kollendasid Su isatalu nurmeveerel, kuis kuskil kaugel kaikus üksik karjakell? Kindlasti mäletad Sa oma ema õrna häälekõla, tema palgeid põletavaid pisaraid ning isa karedaid ja töökaid käsi.
Aastakümneid tagasi tegid Sa ema käekõrval esimesi arglikke samme kooliteel. Juba varakult hakkasid suvevaheajal endale kooliraha teenima. Oi, kui valusad olid Su lapsekäed põllult orasheinu ja ohakaid kitkudes!
Peagi siirdus Su koolitee sealt koduvärava alt kaugemale kooli. Kuid alati ootas Sind koju koduaknas vilkuv tuluke ja juba kaugele paistev kodukorstna suits. Kuigi ajapikku on kõik olnu tuhmunud, saadab see kodunurmede sõnatu kutse sind kõikjal mälestustes.
Aeg lendas nõnda ruttu, et miski teda peatada ei saanud. Ta õhutas Sindki tegema tõhusaid tegusid ja ajama sirgeid vagusid nii tööpõllul kui ka ühiskonnaelus.
Nii töötasid Sa vallavalitsuses, meditsiinis, kultuuritööl ja mujalgi. Kogu selle kiire elu kõrvalt tundsid äkki, et Su hinges hakkasid helisema armukellad.
Nende kellade helina saatel sidusid Sa kallimaga peod ja alustasid käsikäes ühist elurada. Peagi sündisid armastuse tuhinal lapsed. Nende silmade sära andis teile elujõudu ja südamerõõmu pikkadeks aastateks.
Ela veel kaua rõõmude ootuses ja lootuses! Tunne rõõmu oma laste ja lastelaste heast käekäigust ja hoia ikka noorustuld hinges, siis on kergem! Tegutsed Sa edukalt veel praegugi Tõrva kultuurimajas estraadiringis noorte keskel, kes Sindki hingelt noorena hoiavad ja Sind austavad. Too ikka oma estraadiringiga kuulsust meie kodulinnale, olete ju tuntud üle kogu vabariigi. Osale edasi kultuurimaja näiteringides ja ole ikka Tõrva Tilde siin ja Tõrva Tilde seal. Soovin Sulle selleks palju jõudu ja jaksu!
Kõige selle tänuväärse töö kõrval hoiad Sa lapselapsi, käid haigeid süstimas, aitad abituid ja teed palju muudki. Sa jõuad kõikjale! Kust aga ammutad Sa endale elujõudu? Ehk sellest sinisest kodutaevast või mustast mullast? Mis on olnud siis Sinu senine elu? See on olnud imekaunis lapsepõlv ja noorusaeg, kus olid ööbikud ja valged toomeõied, kummaline ristikheinalõhn, imeväärne armastus. See on kangas elumuredest ja rõõmudest, kõigestkõigest. Sinu elu põleb leegina, mis annab soojust kõigile, kes on Su ümber. Su elu on Su säravad silmad, Su imekaunis naeratus, mis annab mõista, et Sa oled hea, aus, õiglane ja armas inimene. Su elu on olnud püüe maailma lahti rebida valskusest ja valest.
