Minu mälestised III

I ESIVANEMATE RADADEL
PARGIAJAJAD
Mälestused meie esivanemaist - vanaema poolt - ulatuvad kuni XIX aastasaja alguseni või kaugemale tagasi. Seda vist peaasjalikult sellepärast, et meie perekonnas tol ajal ette tulnud sündmused, mis vapustavad ja selle tõttu põlvest põlve edasi kantud.

Suusõnaliste traditsioonide järele on meie vanaema esivanemad asunud Tori pool Taali metsamail ja sealt umbes 1800. a ümber või pisut varem asunud Saarde kihelkonda, Laiksaare valda, Mustajõe kohale, koht, mis peitus kümnete verstade kaugusel selleaegsete põlismetsade ja soode rüpes.

Nagu teada, langes meie kodumaa pärast Põhja sõda vene käpa alla, mis üks kurvemaid ja raskemaid ajajärke meie rahva ajaloos, ja seda peaasjalikult sellepärast, et siin Saksa mõisnikud meie rahva - eestlaste - kohta kõige valjemalt oma võimu tunda lasksid nii ihulikult kui vaimliselt.

Oli tol ajal harilik nähtus, et inimesed raske teoorjus jne eest katsusid põgeneda metsadesse paosse, milleks Pärnumaa põlised laaned olid iseäranis soodsad. Nõnda on vanal hallil ajal alguse saanud Kikerpera küla, mis ümberringi piiratud suurtest metsadest ja soodest.

Sõjaajal ja segastel aegadel on sagedasti ette tulnud, et üksikud salkkonnad sõjamehi lahku löönud ja oma käe peal maad mööda külast külla ja talust tallu ümber käinud röövimas ja tapmas ning muid toorustükke tegemas. Need on meie rahvale veel tänapäevani „pargiajajate" ja „Peipsitaguste" nime all tuttavad ning vanemad inimesed teavad neist jutustada mõndagi hirmulugu.

Nagu nimetatud, elanud tol ajal meie esivanemad, kolm venda oma peredega, Tori metsamail kuskil Taali valla piirkonnas. Nende asukoht olnud üksik talu sügava metsa peidus.

Järgneb