Kiri sõbrale: maailma ei saa muuta kalgi ja uhke südamega
On tõeline vedamine, et kevade saabudes saame koos üle kahemiljardilise kristlaste hulgaga tähistada kogu maailma jaoks tähtsamat ja suuremat püha - Ülestõusmispüha. Nii nagu kevad on igal aastal uus ärkamisaeg, nii annab see päev aimu, mis on meid ees ootamas. Ja nii nagu annab kevad uut jõudu, nii annab ka Kristuse ülestõusmise mälestamine meile lootust. Lootust, et kõik pole halvasti siin maailmas, meie eludes. Et kõigi murede ja raskuste kõrval on olemas suur rõõm! Sa võid mulle nüüd vastu öelda, etmis siin ikka nii väga rõõmustada on - löö silmad maha ja näed missugune mustus ja saast on talvise lume alt välja sulanud, ülekantult võib seda ju ümberringi toimuvate sündmuste ja suhete kohtagi öelda. Ja kui sa mulle nii vastad, siis on sul õigus! Lume alt välja sulanud prahile on üks ja lihtne lahendus - tuleb rehad-luuad käiku lasta. Aga seda sodi ja prahti, mis meie südametest välja tulvab, ei saa kahjuks käeliigutusega olematuks teha... Ometi jättis seesama Jeesus, kes inimeste poolt risti löödi ja kelle ülestõusmist me varsti mälestame, meile selge ja targa sõnumi - armasta Jumalat üle kõige ja ligimist kui iseennast. Ehk siis lihtsamalt öelduna - ära tee teisele seda, mida sa ei taha,et sulle tehtaks!
Minu eelmisest kirjast tänaseni ei olegi teab mis pikk aeg möödas, aga kui palju mõtlemisainet on need päevad pakkunud! Miks meie headena paistvad ettevõtmised siiski head juurdeei kasvatavaid sageli meie ligimistele hoopis haiget teevad? Olen oma kõrvaga kuulnud, kuidas kolme lapse ema sai töökohal oma ülemuselt range noomituse, kuna jäi streigi tõttu oma lastega koju. Tal polnud valikut, sest lasteaias oli avatud sel päeval üks rühm, aga kõige väiksemaid (tema 2- aastast) sinna ei oodatud.
Kuulsin üht vana maanaist nutusena haigla vastuvõtus kurtvat, et oli oodanud kaks ja pool kuud eriarstile pääsemise järjekorras ja kui ta siis oma kodulähedasse raudteejaama koperdas, et rongiga linna sõita, siis ei teadnudki ta, et ka rongid "streikisid2. Ja nüüd palus ta uut aega, aga võibolla vajab ta nüüd ühel päeval hoopiski erakorralist abi, sest haigus kulgeb omasoodu.
Võib ju öelda, et milleks neist üksikjuhtumeid ikka meenutada? Paljud kommenteerivadki selliseid sündmusi, et "metsa raiutakse, laastud lendavad". Aga kes meist tahaks olla siis see laast? Ikka tahaks, et seda piskut rahu, mis meis siin muutuvas ja kurjas maailmas olemas on, ei lammutataks ega laastataks. Nii vaimulikus kui füüsilises mõttes. Arvatavasti soovib iga inimene teatud olukordades end tõestada või õigustada,mõtlemata, kas ja kuidas see tulevikku muudab. Tihtipeale ongi elu siis nagu surnud ring, millest väljapääsu ei leia. Kui meie südames ei ole esikohal ligemisearmastus vaid hoopiski saamahimu, siis võib juhtuda palju sellist, mis teeb haiget mitte ainult teistele vaid kunagi ka iseendale.
Kui olin haiglas oma abikaasat vaatamas, rääkis üks vanem mees, et kui abiellus, siis otsustasid naisega lapsi niipea mitte saada, vaid saada enne rikkaks. Aastad läksid, aga ei saanud raha taga ajades rikkaks, ei tulnud enam ka lapsi. Nüüd on vaid pirakas põiekivi, mis ei lase elada. See kõlas küll tema suust nagu nali, aga ometi tundus selles loos kibedust ja kurbust.
Üks teine mees, kellest oli saanud aastate eest üks esimesi lotomiljonäre Eestis, ootas vähihaigena oma viimast tundi. Mitte keegi ega miski ei suutnud teda lohutada, sest tema kaks poega nõudsid, et ta seal haiglavoodis olles oma varanduse ära jagaks. Palatikaaslased olid kuulnud, kuidas vihastuti, kuidas isale jämedusi öeldi. Nii kustutati isa viimnegi lootus jalule tõusta...
Hiljuti püüdis üks naine televisioonisaates tõestada, kui vajalik oli oma ema vanadekodusse paigutamine. Aga kui mõelda sellele, kumb on tähtsam, kas maailmale särada või lähedaste viimaseid elupäevi oma armastusega täita, siis mina valin igatahes viimase. Võib-olla siis mõtlevad ka minust nooremad kord, et maailma ei saa muuta kalgi ja uhke südamega. Võib-olla aitab see suhtumine kaasa arusaamisele, et kurja ja halba ei võideta, kui ise sedasama tehakse.
Jeesus on öelnud: ...jääge minu armastusse! Jh 15;9. Armastus on üheskoos teel olemine.Veelgi enam! Armastus on see, kui sa märkad teist inimest!
Soovin sulle, armas sõber, et tunneksid rõõmu sooja kevadpäikese paitusest oma põsel! Aga kui tunned, kuidas Taevaisa su südant soojalt paitab, siis on meil kõik alles ees...
