Mõtisklus: Mis meist saab?
Samas arvan, et sellele küsimusele saab vastuse anda kolmainus - president, valitsus, riigikogu. Nende käes on riigilaeva tüür ja nende kohustus ja ülesanne ongi see, et laev läheks edasi otse ja hoogsalt, mitte vaevaliselt külg ees või ulpsaku-ulpsaku pinnalpõhjas, pinnal-põhjas taktis.
Kuidas saab juhtuda see, et auväärse kolmiku silmade all, nende vaateväljas on juba toimunud ja toimub edasi protsess, mis laseb riigi ära kolida inimeste juurest? Ma ei usu, et nad lahendust ei tea. Hoopis murelikuks ja ärevaks teeb tunne, et võim on ära kolinud nn "peastaabi" käest kuhugi mingisuguste äriühingute kätte, kes tegutsevad kuidas neile kõige parem on.
Peaministri suur helesinine unistus viie rikkama riigi hulka jõudmiseks kipub muutuma õhumulliks. Ei saa ju olla rikast ja õnnelikku riiki, kus on laialdased ääremaad, kus on vaesuses virelevaid lapsi? Kas riik on õnnelik, kui tuhandetel tööealistel pole kodumaal tööd? Kus kohast tuleb riiki rikkus kui tootmisega on asjalood nirud?
Ja mis kasu on rikkast riigist neil, kelle juurest riik on ära kolinud? Need peavad ikka otsima vajalikke teenuseid mitmete kilomeetrite kauguselt. Elu tahab iga päev elamist ja eluks vajalik peaks olema lähedal. Olgu kuidas on, ma ikka arvan sedasi, et küll läheb kõik korda ja küllap kolib see riik ka ükskord inimeste juurde tagasi. Kas minu silmad seda enam näevad, kes seda teab, aga et meie pisikene kallis Eestimaa tõmbetuultes jalgealuse kaotab - seda ei juhtu! Nii palju on meil tarkust, tugevust ja hoolivust küll, et seda ära hoida.
Kultuuriminister armastab meil killukesi külvata. Igast ütlemisest ei saa kohe arugi, mis see tähendab. Küll ma murdsin pead, mis ta tahtis öelda lausega: "Täna hakkab määrama, milliseid otsuseid tehakse, mingisugune proletaarne lumpen." Proletariaat on töölisklass, lumpen on kaltsakas. Ei tahaks küll mõelda, et ministrihärra nii halvustavalt mõtleb tööinimestest. See on ju sõim! Natuke fantaseerides ja natuke liialdades võiks ju siis öelda: lihtinimene on proletaarne lumpen, kes armastab Barbara Cartlandi. See selleks, mõnda lapsikut mõtet võib ka naljaks arvata. IRL-i esimehe uitmõte anda ka lastele valimisõigus on aga küll väheke mõtlemapanev. Kas põhiseadusega siin on arvestatud? Kas tohiks tulla avalikkuse ette mõttega, mis seadusega kooskõlas polegi? Hea mõte see igatahes ei ole!
Mõnikord ma mõtlen, et meie meedia võiks pidada lugu rahvatarkusest - rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Võib-olla oleks elu rahulikum, kui kuuleks neist igapäevastest kriminaalsetest lugudest, õnnetustest ja igasugustest halbadest uudistest vähem.
Mõnel varahommikul kõnnin veidi õues ja lausa ahmin endasse varakevadist ilu. Missugune harmoonia seal valitseb, missugused kevadhääled paitavad kõrvu! Imelik! Inimene räägib nii talvel kui kevadel ikka ühtemoodi häälega, aga linnud - mil viisil nemad küll oma häälitsusi muuta saavad?
Inimene paneb uhked hilbud ümber kui pidu on tulemas, linnud teevad seda oma häältega. Iga toon nagu hõiskaks tervitust kevadele.
Lumelatakaid on küll veel siin ja seal, aga lumikellukesed säravad majaseina ääres, märtsikellukesed on veel veidi unised, aga täis tahtmist silmaluugid lahti teha. Ühe peenra tulbid ja nartsissid on ninaotsad mullast välja pistnud, teise omad alles hakkavad ringutama lumekuhja all. Jõgi on jääkaane seljast maha raputanud, nüüd laiutab uhkes ülevuses kallaste vahel. Üle kallaste ei tule, aasa peale ei kipu, aga ega ta kaldaservast suurt alamal ka ei voola, võimas!
Lõoke lõõritab lõbusalt, kuldnokk vilistab. Nad on nagu solistid, nende hääled tunnen ma hästi ära, kõiki teisi selles suures kontserdis ei eraldagi. Kuskil peab vahtrapuu plaani, et peaks mahlajagamise ära lõpetama. Samas on kask tahtmist täis kraanid vulisema panna ...
Ja üle kõige on taevalaotus - vahel helesinine, vahel vihmaseguselt hall, aga alati täis kevadise ärkamise hõngu. Kõik on täpselt nii, kuidas ühel märtsihommikul olema peab. Tulen tuppa, keeran mõnd nuppu ja hakkab pihta see hädade, õnnetuste, kuritööde, suuremate ja väiksemate valede virr-varr! Kas on meil seda kõike täismahus vaja? Päeva need rõõmsamaks ei tee!
Täna, kui seda lugu heietan, on 25. märts. Tuhandete eestlaste valupäev. Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõtlen, mida küll tundis mu ema, kui sel sombusel kevadhommikul auto koos püssimeestega ukse ette sõitis... See aeg ei unune iial. See aeg ei tohigi ununeda, sest see ülekohus ja valu mis tehti, oli liialt suur. Uskumatu, kuidas eestlased seal suutsid toime tulla, oma elu üles ehitada, tagasi koju jõuda ja taas oma elu hakata üles ehitama.
Aeg läheb kiiresti. Alles olid ju jõulud... Nüüd on juba kevadpühad ukse ees. Küll oleks tore kui ka munadepühade puhul kaartide saatmine moodi läheks! Ilusaid postkaarte on trükitud, oleks ju vahva sõpru ja tuttavaid rõõmustada. Kaarte on tõepoolest seinast-seina, tänapäevastest kompositsioonidest eelmise sajandi alguse kaartide koopiatrükkideni välja. Need viimased panevad vanemate inimeste silmad särama ja südamed kiiremini põksuma. Lapsepõlve mälestused ei lähe meelest...
Kui liialt virisesin, andke andeks! Kui tühjalt lobisesin, andke kah andeks! Sellised mu mõtted olid! Paremaid polnud parasjagu võtta! Soovin teile kõigile ilusat kevadet! Nautige ka seda porist ja udust aega, see on kõige armsam, sest suur kevad on ees ootamas. Häid pühi ja lõbusat esimest aprilli! Olge terved ja tublid!
