Võru keele pesapunujad – Egle Vodi ja Triin Rõõmusoks
Saage tuttavaks Triin Rõõmusoksa (30) ja Egle Vodiga (30). Kahe noore naisega, kes said tänavuse aasta keeleteo rahvaauhinna “Võro keelepesä” käivitamise eest.
“Me oleme nii uhked ja nii õnnelikud,” õhkab Egle. “See on tohutu tunnustus, et just rahvas meid valis, see näitab, et inimestel ei ole võru keelest ükskõik, et nad tegelikult ka hoolivad sellest, mida me teeme.”
See pole aga kõik. Egle ja Triin said ka Eesti Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi kultuuripreemia. Egle on täiesti veendunud: just sellised tunnustused näitavadki, et kui inimesed teevad oma tööd südamega, siis pannakse seda ka tähele.
Mündi kaks poolt
Mõlema naise silmad säravad ja neist õhkub rahu. Nad võiks olla õed, kui nad poleks eri vanemate lapsed. Ise nimetavad end aga ühe mündi eri poolteks.
“Me täiendame teineteist. Mina olen hästi ülevoolav ja siis on just Triin see, kes tõmbab mu maa peale tagasi,” selgitab Egle.
Triin lisab kõrvalt, et samas on just Egle talle juurde andnud väga palju enesekindlust ja teadmist, kuidas lastega toimetada.
Selline harmoonia pole tulnud tühjalt kohalt.
Võrumaal sündinud ja kasvanud naised käisid koos keskkoolis, olles seal parimad sõbrannad, kuniks elutee viis nad lahku. Triin läks pealinna elama ning asus õppima ehitustehnika erialale. Seega elukutselt võiks ta tegelikult olla ehitusinsener, ent inseneriametisse asumise asemel läks ta hoopis mehele, sünnitas kaks tütart ning tegi Ida-Harju teabe- ja nõustamiskeskuses karjäärinõustaja tööd, kuni Põhja-Eestis elamisest villand sai.
“Mu juured kutsusid mind koju,” ütleb ta õnnelikult.
Samal ajal kui Triin avastas elu Põhja-Eestis, asus Egle Räpinasse keskkonnakaitset õppima. Läks temagi mehele ja sünnitas samuti kaks tütart. Kui lastega kodus olemise aeg ümber sai, asus ta Vana-Antslasse lastehoidu õppima ning läks tööle Võru ainsasse lastehoidu.
Paralleelselt laste hoidmisega asus Egle 2009. aastal vedama Võru Insituudi juurde rajatud Eesti ainukest keelepesa. Lihtsalt öeldes on keelepesa koht, kus kohale tulnud väikeste lastega räägitakse päev läbi võru keelt. Seega hakkavad keelepesa lapsed näiteks joonistamise asemel tsehkendama ja söömise asemel süümä.
Ent lapsehoidja töö polnud siiski päris see, mida Egle tahtnuks teha. Kindlameelse naisena teatas ta oma lahkumisest ning soovitas samas enda asemele uue inimese – Triinu, kes oli juba mõnda aega Võrru naasnuna rakendust otsinud.
Aeg läks ning keelepesas süvenes kriis. Kui Egle oli keelepesa loomisest alates alati olemas olnud, siis hädavajaliku teise õpetaja leidmisega tekkis probleeme. Lõpuks läks nii, et Egle kõrval asus keelepessa tööle ka Triin.
Keelepesa läks rändama
Tänu keelepesale Võrumaal tegutseb Sõmerpalu lasteaias maailma esimene võrukeelne lasteaiarühm, mis töötab viis päeva nädalas.
Egle ja Triin käivad rõõmuga ka Põlva, Antsla, Võru või Kuldre lasteaias ränd-keelepesa tegemas.
Ränd-keelepesa mõte on selles, et õpetajad lähevad ise lasteaedadesse ning aitavad nädalas korra läbi viia võrukeelset päeva. Et nii lapsed, lapsevanemad kui kasvatajad saaksid mingisugusegi aimduse. Egle ja Triin usuvad, et ainult nii on võimalik keelt alles hoida, kui lapsed kõnelema õpetada. On ju keel kultuuri edasikandjaks. Ja kui keelt enam ei räägita, ei saa ka kultuur edasi kanduda. Oluline osa keeleõpetamisel on ka pärimusel ja kultuuril.
“Eelmisel kevadel alustasime ju nii, et kandsime õpetajatele kõik kandikul ette, see aga ei arendanud õpetajaid,” meenutab Egle. “Nüüd püüame Triinuga pigem õpetajate õpetajad kui kasvatajad olla.”
Suure osa mõlema naise igapäevaelust moodustab luuletajate ja kirjanike tekstide võru keelde tõlkimine, kuna praegu veel puuduvad korralikud võrukeelsed õppematerjalid lasteaialastele. Kerge see tõlkimine aga pole, sest paljudele kirjakeelsetele sõnadele ei ole võrukeelset vastet.
Kui Egle ja Triin oma tööle üldse midagi ette heidavad, siis üksnes seda, et iga päev tuleb uute inimeste ja olukordadega harjuda. “Me oleme kogu aeg ikkagi külalised. Kuigi meid on omaks võetud, siis ikkagi on alati see teadmine, et meil pole päris oma kohta,” ohkab Egle.
Ta vaatab kaugusesse, silmis unistus – selline, milline saab olla ühel naisel, kes elab maal ja kel lisaks kahele tütrele ja mehele on kodus ka 25 kana ning mesilased. Munakriisist ei tea Egle midagi ning leivagi küpsetab ta kodus ise valmis. Selleks aga, et vaimu värskena hoida, käib ta Lahemaa tervisekoolis pärimusmeditsiini õppimas.
Ja Triin tunneb rõõmu Haani naiste ühistest tegemistest ning rahvatantsust, mida ta ühes mehega hoogsalt harrastab. Lisaks on Triin kirglik küpsetaja. Selle ande on ta pärinud oma emalt, Kagu-Eesti kuulsalt kondiitrilt.
Järgmisel sügisel algab ränd-keelepesal viimane hooaeg. Egle ja Triin unistavad aga päris oma keelepesast. “Et oleks pisike maja ja aed, kus saaks ühes lastega seemneid külvata, õunu korjata, moosi keeta, kus oleks mõni lammas ja lehm, kus oleks hästi maalähedane elada ja võru keelt õpetada.”
