Tänapäeva ühiskonnale on iseloomulik linnastumine ja üha kiirenevad muutused, mis on toonud kaasa muudatusi nii inimeste elustiilis kui perekonna funktsioonides, struktuuris ja suhetes. Traditsioonilist perekonda iseloomustas selge sugupõlvede hierarhia: vanemad ja vanavanemad kujutasid endast vaieldamatuid autoriteete, lastelt nõuti sõnakuulelikkust ja allumist. Laste õigus ise oma elu korraldada on aga aasta-aastalt kasvanud ning enam ei kehti aastakümneid tagasi toiminud peremudelid ning kasvatusmeetodid.

Perekonna üheks põhiülesandeks on soo jätkamine, mis ei piirdu ainult laste ilmatoomise bioloogilise protsessiga, vaid soo jätkamine nõuab möödapääsmatult ka kasvava põlvkonna teadvuse kujundamist ja tema kasvatamist (Palm 2001).

Kui veel 20. sajandi keskel moodustasid vanavanemad laste ja lastelastega koos elades suurpere, siis tänased vanavanemad elavad iseseisvalt, käivad tihti veel tööl ja elavad aktiivset ühiskondlikku elu. Ajal, kui mitu põlve elas koos ühises kodus, oli pereliikmete elu omavahel loomulikul viisil seotud. Kodused tööd ja lastekasvatamine oli ühine tegevus. Elustiili muutumisega on suurenenud vanavanemate individualistlikum suhtumine ning oskamatus uue rolliga kohaneda. Vanavanemad on üldjuhul jäänud kõrvale lastekasvatamise protsessist ja peresuhetest.

Hoolimata ühiskonnas toimunud muutustest vajab laps kasvamiseks endiselt stabiilset kasvukeskkonda, turvatunnet ja tasakaalu. Lapse turvalist arengut toetava keskkonna loomiseks on vaja ühtseid arusaamu, osavõtlikkust ja koostööd vanemate ning vanavanemate vahel.

Ajal, kui noored elavad omaette ja vanavanemad on hõivatud töö või muude ühiskondlike tegevustega, ei toimi varem kehtinud peremudelid ning raske on jätkata vanade kasvatusmustritega. Oma pere toetamiseks ja lapselapse kasvatamisest osavõtmiseks vajavad vanavanemad uusi teadmisi.

Lastelaste ja vanavanemate vahelise lähedase kontakti hoidmine on oluline ja rikastav kogemus mõlemale poolele. Lapsed vajavad vanavanemaid, nende tähelepanu ja hellust, tasakaalukust ja elutarkust. Vanavanemad vajavad lähedasi peresuhteid, et tunda end väärika ja täisväärtusliku ühiskonna liikmena.

Projekti käigus viiakse professionaalse psühholoog- nõustaja Kaja Altermanni poolt läbi 12 moodulist koosnev koolitus, mille käigus omandavad vanavanemad uusi teadmisi perekonna toimimisest, laste väärtushinnangute kujundamisest ja konfliktide lahendamisest. Ühises vestlusringis ja individuaalse nõustamise käigus on koolitusel osalejatel võimalus esitada küsimusi, lahata konkreetseid juhtumeid ja probleeme. Nõustamisele on võimalus kaasata kõik pereliikmed.

Psühholoog-nõustaja poolt läbiviidud koolituste ja nõustamiste tulemusena saavad vanavanemad teadmisi kuidas aastatega kogutud elutarkust ja mõtteviise edasi anda ilma konfliktideta ja samas tundes uhkust omandatud elukogemuse üle.

Projekti käigus omandatud teadmiste tulemusena ei tunne vanavanem end ühiskonnas tõrjutuna ja perekonnas vaid abitöölisena. Projekti tulemusel saab vanavanemast väärikas tugi oma laste peredele. Vanavanem tunneb end ühiskonda ja perekonda kaasatuna.