Sarveperekonna sarmikas ja lootustandev liige

Võru valla tulevikulootuse aunimetust kannab sellest aastast Kristiina Luik (24) - Parksepa keskkooli vilistlane, kel värskelt seljataga üheaegsed õpingud Heino Elleri nimelises muusikakooolis ja Tartu ülikoolis. Muusikaõpingud jõudsid nimelt möödunud aastal lõpule, magistrikraadiga klassiõpetaja saab Kristiinast aga sel kevadel.

Kui küsida, kas polnud hirmutav kahe kooli koormus korraga õlule võtta, peegeldub Kristiina ilmes kübeke arusaamatustki: maadligi suruvat raskust ei ole ta tundnud. Vastupidi, muusika on andnud nii palju energiat ka akadeemilisteks õpinguteks.

Kristiina pill on metsasarv. „Metsasarv on kapriisne, aga väga palju võimalusi pakkuv pill. On oskaja käes tõeliselt ilusa kõlaga," põhjendab ta oma valikut ja nüüdseks ka kiindumust.

Tema tee metsasarve juurde ei ole olnud päris käänuta. Klaver koolitüdrukut ei köitnud ja õpingud Võru muusikakoolis jäid esialgu pooleli. Seejärel sai musikaalne tüdruk Kungla orkestris Väino Repi käe all tuttavaks puhkpilli mängimise algtõdedega ning läks tagasi muusikakooli, et juba vanameister Helmut Kostabi juhendusel isukalt lisa õppida.

Sellest peale etendab metsasarv Kristiina elus suurt rolli. Ta mängib praegu Vanemuise orkestris ja Tartu ülikooli sümfooniaorkestris ning tunneb rõõmu, et see pill on viinud ta kokku hulga hingesugulastega.

„Sarvemängijaid ei ole palju, aga kõik nad on üks toetav ja väga sõbralik, rõõmsameelne seltskond. Minu jaoks on see hästi oluline," tunnistab Kristiina hingega n-ö sarveperekonda kuulumist.

Ülikooliga seob Kristiinat veel lõputöö, mille teemaks on instrument, mis võimaldab mõõta õpilaste keskkonnateadmisi ja hinnata uue õppekava tõhusust.

Nii on läinud, et tal on olnud juba enne ülikooli lõppu võimalus võrrelda õpetajatööd ja muusikuleiba. Mis seal salata, praegu kaldub ta viimase poole. „See on suur rõõm, kui lähed ja mängid, saad oma hingele midagi ja pakud ka teistele. Tõesti ei teki väsimust isegi siis, kui lõpetad õhtul pärast kella kümmet," lausub ta.

Tulevikule mõeldes tunnistab Kristiina, et õpivunk on veel sees. Kui see temas niimoodi edasi suriseb, siis tuleb ilmselt sammud muusikaakadeemiasse seada. „Tunnen, et mu senised otsused on olnud õiged.

Nii pole põhjust kahelda, et nüüd valiksin valesti," võtab ta tulevikuplaanid asjalikult kokku. Pere on igatahes valmis tema püüdlusi toetama.

Kuidas suhtub tulevikulootus aga äsjasesse tunnustusse? „Tore on, et märgatakse," ütleb Kristiina. Lisab aga, et ei näe küll põhjust oma tegemisi imetlema jääda - ilmselt saaks rohkem ja pareminigi.

Et lootusi õigustada, on tal kavatsus end lähitulevikus ka kodukandiga tihedamalt siduda. Esialgu ei taha ta sellest aga rohkem rääkida kui kahe märgusõna kaudu: muusika ja lapsed.