Kust tulevad vangid, vanad naised, rumalad valitsejad ja hoolimatud koerapidajad?

Mäletan omaaegses päevalehes „Edasi" ilmu­nud rubriiki: „Siseasjade osakonnast teatatak­se". Nimetatud kirjutises teavitati kogukonda - tollal siis Tartu linna ja rajooni elanikkonda isikutest, kes panid toime kogukonna teiste liikmete või ühisvara vastu suunatud väär­tegusid.

Ära oli trükitud väärteo kirjeldus, patustajate ees ja perekonnanimi ning sageli ka tema elukoha täpne aadress. Isikukood ei olnud tollal kasutusel. Olemasolu korral ilm­selt ka see oleks nime järel kirjas olnud, sest puudus isikuandmete kaitse seadus, mis taga­nuks korrarikkujatele avalikkuse ees seadusli­ku anonüümsuse.

Nimetagem Tähtvere valla elanikkond val­lakogukonnaks, külakogukonnaks või ka lihtsalt kogukonnaks, mis omakorda koos­neb väiksematest kogukondadest, asumitest ja peredest. Iga kogukond vajab normaalseks hakkamasaamiseks ja äraelamiseks oma liik­metele tööd ning sissetulekut, peavarju, laste kasvatamise ja koolitamise võimalust, väärika vanaduspõlve veetmise väljavaadet ja turvalist ning hoolivat kaaskonda. See on normaalne jätkusuutlik elu, millekohases soovis pole mi­dagi üle mõistuse käivat.

Eelpool nimetatud elu püsiväärtusi saab para­ku realiseerida omades materiaalset vara. Vara kuulub tavaliselt kogukondade siseselt ühis­kasutusse. Olgu tegemist siis peredega, ettevõ­tete, seltsingute või lihtsalt külakogukonnaga. Ettevõtetele ja organisatsioonidele kuuluv vara aitab täita neile pandud kohustusi või saavutada püstitatud eesmärke. Mõnede elu püsiväärtuste tagamiseks vajalik vara võib olla üsnagi kallis, selle soetamine käib väiksele ko­gukonnale üle jõu. Nõnda sigineb kõnepruuki mõiste - ühisvara. Näiteks lasteaed, koolima­ja, raamatukogu, tänava valgustus, teed, sillad, võimla, bussioote paviljon jms vara, millest on kasu kõigile kogukonna liikmetele ja mis makstakse kinni ühiselt, maksude kaudu. Pole näiteks kooli - pole kogukond antud piirkon­nas pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Pole näiteks töökohti, siirdutakse tööd välismaalt otsima ning küla hääbub pikkamööda.

Elu on nii seatud sõltumata sellest, kas poliiti­lised tõmbetuuled puhuvad idast, läänest või põhjast - inimesed tahavad ikka elada oma normaalset elu täna ja mõeldes homsele.

Paljud kogukonnad ei saa üle ega ümber ühiselu reeglite rikkumisest ja rikkujatest. Nimetagem väärtegude toimepanija selles loos Pätuks. Valla Elu rubriigis „Politsei tea­tab" saame lugeda Tähtvere vallas ühisvara või teiste isikute vastu toimepandud väärtegude kohta. Ära on toodud napp loetelu: sõidukist varastati bensiini, lõhuti motelli aken, häiriti naabrite rahu jne. Selle poolest oli omaaeg­ne „Siseasjade osakonnast teatatakse" märk­sa värvikam ning põnevam lugeda, kui oli lubatud Pätu vägitegusid mitmekesisemalt leheveergudel kirjeldada. Mäletan veel aega möödunud sajandi seitsmekümnendatest, mil Tartu tänavaid pühkisid vahel paljaks pöetud peadega Pätud. Seadus lubas siis rakenda­da väärtegude toimepanijaid ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel. Eks Pätul võis ikka piinlik olla küll paljaks pöetuna kõigi silmade alla sattuda pälvimaks oma tegude eest ava­likku hukkamõistu. Piinlikkust oli Pätu pärast sunnitud tundma ka tema kodukogukond. Tänapäeval pole mõeldav, et midagi sellist võiks juhtuda. Keegi jurist võiks huvi pärast üritada kokku lugeda seaduse sätted , mida sellise teguviisi korral tänapäeval rikutakse. Noh näiteks isiku märgistamine pea paljaks­pügamisega, isikuandmete avalikustamine suuretiraažilises väljaandes jne jne.

Praegusel ajal Pätu tunnistab tavaliselt oma väärteo üles ja kahetseb. Ja sinnapaika see asi jääb. Maksumaksja või kogukonna ühisra­haga remonditakse aknad ära ning elu läheb edasi nagu poleks midagi juhtunud. Mõne aja möödudes teeb Pätu juba mõne teise väärteo, siis varsti järgmise jne.

Miks Pätu nii käitub?, küsivad paljud. Sellepärast, et puudub kogukondlik ühemõt­teline hukkamõist, puudub tervet ühiskon­da hõlmav nulltolerants väärtegude suhtes. Pätu on oma lähedaste inimeste ükskõiksuse ja hoolimatuse ohver. Ei imesta, kui sellise Pätukese kodus on Kanamamma, kes oma ka­napimeduses on valmis käed puusa panema ja tema võsukese noomijale „tuld" ning „tõrva" sülgama. Pealegi on Pätule seadusega tagatud kogukonna ees anonüümseks jäämise või­malus. Isikuandmete kaitse seadus ei luba kas­või näiteks Valla Elus ühiselu reeglite rikkujate õigeid nimesid avaldada. Kogukond justkui ei tohi teada, kes tema vara kahjustavad ja ko­gukond - jumal hoidku selle eest - ei tohi karistada, sest see oleks omavoli, mis on ran­gelt keelatud. Karistamise on võtnud vaevaks kogukonna eest ära teha riik oma õiguskaitse organitega, seadusandluse ja justiitsinstitutsi­oonidega sh vanglad.

Pätu on harjunud, et keegi kusagil maksab tema sigadused kinni. Pätu teab, et tal on õigus jääda anonüümseks, ta teab, et talle on tagatud inimõigused, kuid vastutusest ning kohustus­test pole kuulnud suurt midagi. Pätu teab, et kui ta vanglasse satub, siis tuleb teda ülal pida­da ning kohelda järgides kõrvalekaldumatult kõiki tema külluslikke õigusi. Toit peab olema täisväärtuslik, vastama normidele ega tohi olla jahtunud, Pätu kambri temperatuurile, õhu­puhtusele ja muudele ümbritseva keskkonna parameetritele on kehtestatud ranged normid, mida tuleb täita, uudised ja sportimise või­malus peavad olema kättesaadavad. Pätu saab mõnuleda. Kelle kulul? Kas leidub keegi, kes ütleks, et ta on piisavalt rikas ja soovib kinni maksta Pätu muretu elu eurostandartitele vas­tavas kaasaegses ülikalli kohamaksumusega supervanglas?

Kuidas sulle, lugeja, tundub seisukoht: kaks kolmandikku Eesti vanglatest võiks päeva pe­alt sulgeda ja kaks kolmandikku kogu Eesti vangidest võiks saata lihtsalt koju, tagasi ne­ndesse kogukondadesse, kust nad pärinevad. Tagasi oma peredesse, lähedaste juurde, kü­ladesse, valdadesse ja linnadesse. Neid pole ju tarvis karta, nad pole kuu pealt tulnud. Vanglasse läksid nad ju meie endi seast, meie kodudest, meie küladest ja valdadest ning lin­nadest. Vangid on meie lähedased inimesed. Kinnipidamiskohtadesse võiksid jääda eriti ränkade kuritegude elukutselised sooritajad, ülejäänutega peaksid hakkama saama nen­de kodukogukonnad. Vabaneks tohutu hulk raha. Kuipalju täpselt, öelgu riigi rahandust korraldavad poliitikud. Muideks, nemadki on oma ametitesse suundunud meie seast.

Vangide kojupöördumisel on nende koduko­gukonnad sunnitud näkku vaatama tegemata kasvatus- ja mõjutustöö tagajärgedele. Selline samm tooks ilmekalt välja ka perekogukonda­de lastekasvatamise alased puudujäägid ja te­gemata jätmised. Eriti vajalik oleks mainitud tõdemus lastevanematele, kelle kasvatamise metoodikas prevaleerib seisukoht: küll kool ja õpetaja kasvatavad. Ikka ei kasvata küll, nen­de ülesanne on kodudest kooli saadetud hästi­kasvatatud noortele teadmisi jagada, ei enam.

Jõudsime vastutuseni. Oma tegude või tege­vusetuse eest vastutamisel peaks olema ühis­konnas ja kogukonnas pidev vastandumine võimalike tagajärgedega. Piltlikult öeldes: kui Kanamamma oma kanapimeduses on kasva­tanud Pätust kaagi, siis tuleb tal võtta ka vas­tutus Pätu tegude eest. Miks peaksid teised kogukondsed, kes oma järglasi on kasvatanud eeskujulikuks kodanikuks, kinni maksma Pätu hea elu kaasaegses vanglas? Kas nad on süüdi selles, et Kanamamma ei saanud Pätu kasva­tamisega hakkama? Riik võiks Kanamammad üles leida ja neile näiteks vangla maksu peale panna. Korralikele kodukogukondadele võiks kehtestada tulumaksu soodustuse. Ikka sel­leks, et elukorraldus siinsel maamunal õigla­sem oleks.

Usutavasti ei tuntagi niivõrd hirmu vangide kojupöördumise ees, kuivõrd kardetakse eba­mugavat vastutamist. Kui sinu peres, sinu lä­hedaste seas on avalikku hukkamõistu pälvin­ud väärteo toime pannud isik, siis on see seo­tud teatud mõttes pere kohustusega avaldada Pätukesele distsiplineerivat mõju, survestada teda ühiselu reegleid austama. Selle saavuta­miseks tuleb Pätuga suhelda, tuleb teda kuula­ta ja panna teda kuulaja rolli, tuleb mõjutada, tuleb probleemiga tegeleda. Selliselt peaksid toimimima kõik pereliikmed, kõik lähedas­ed ja ka teised kogukonna liikmed. Pätukese väärtegudest tuleks hakata taas kõva häälega rääkima, nagu seda tehti läinudsajandi seits­mekümnendatel. Kui see oleks nii, siis saaksi­me rääkida nulltolerantsist ühiskonnas väärte­gude suhtes. Seni on olnud mugav veeretada vastutus riigi kaela, et las riik mässab, mis see minu asi on, peaasi, et mina ei peaks ebamu­gavate asjadega tegelema. Kusagilt siit vahelt peaks jooksma iga üksikisikust kogukonna liikme kohustused ja vastutus kogukonna ees iseenda ja oma lähedaste hea käitumise ning kaaskondsetega arvestamise eest. Väga mugav on omada seisukohta: küll lastead hoolitseb; küll kool kasvatab; küll õpib ise; küll elu õpe­tab; küll vabadus ning kõikelubatavus vormib tubli kodaniku - selline suhtumine on naiiv­ne. Praktilises elus on enamasti nii, et vaba­kasvatus võrdub kasvatamatus.

Olen veendunud, et 2/3 Eesti vangide päeva­pealt kojusaatmine leiab ühiskonnas jõulise vastuseisu. Samapalju olen veendunud, et suurim vastuseis lähtub nendelt, kes ei taha kanda vastutust ega täita kohustusi lähedaste osas ega kogukonna ees. Järeldada saame siit seda, et vangide massiline vabastamine oleks tervendav mõlemale poolele, nii vangile en­dale kui ka tema lähedastele, kes peaksid oma kaaskondsete ees ja eest rohkem vastutama hakkama.

Kui Sa minult küsid, et kust tulevad vangid, vanad naised, rumalad valitsejad ja hooli­matud koerapidajad, siis saan vastata vaid nii: loe ülalpool kirjutatud lugu ja saad teada.