Lambakevad Osmussaarel: ronk tapab lambatalle nokahoobiga
Osmussaarel loomakasvatusega tegelevad Rita ja Ervin Koppel lubasid ajakirjaniku mõneks päevaks saarele oma tegemiste juurde ajal, mil vabapidamisel lammastel käib lauspoegimine ja inimestel käed-jalad tööd täis.
ESIMENE PÄEV
“Selle saare loomadel on maailma parim elu!”
Rita haarab kinni väikse lambatalle ja paneb talle naksti numbri kõrva.
Terve Osmussaar on määgimisest tulvil. Lambad on maha jätnud talvise söötmisplatsi ning hargnenud rohelisi liblesid näkitsedes mööda saart laiali. Lumi ja mägiveised on aedadega teinud oma töö ning villakandjad kolistavad läbi kõik kohad, kus vähegi huvitav tundub.
Osmussaarel elab mõnikümmend mägiveist ja umbes 300 lammast. Aprilli keskpaigast peale kestab poegimine. “Kõige parem, kui ühel lambal on üks tall,” seletab Rita. “Selle eest ta jõuab hoolt kanda, teda kaitsta ja toita.”
Kui sööjad lahtiveeretatud heinapalli juurde kogunevad, krapsab ta märgistamiseks kinni värskelt sündinud talled. Lambalapsed kosuvad kiiresti. Mõne päevaga on nad juba nii väledad, et kaovad ema õhutusel nummerdamise eest nagu sprinterid.
Eriti pelglikud on islandi tõugu lambad, kes näevad ise kõige ohtlikumad välja — neil on uhked keerdus sarved. Millegipärast on osadel lambukestel küljed paljad. Mingi jube tõbi?
“Need lambad lasevad ise villa maha. Teinekord hakkad lammast püüdma, rabad kasukast kinni ja see jääbki kätte, puhta paljas loom paneb edasi!”
Veriste lahingute aeg
Võõra kahejalgse suhtes on lambad eriti umbusklikud, kõõritavad ja hoiavad eemale. Jõletult suurtest mustadest ronkadest ei paista nad aga hoolivat ja see on viga.
Pirakas ronk jalutab tallede vahel ringi nagu kõhukas kubjas. Lambaema liigub, pea maas, edasi ja mugib süüa.
Ronkade tapmistaktika on julm. Lind virutab tallele nokaga silma, nii et veri lendab ja varsti on tall surnud. Nüüd jääb ainult suure terava nokaga hakkida. Kotkas aga on tugev — tema suudab haarata vastsündinud talle küüniste vahele ja ta kaugemale vedada. Söömist alustatakse pehmest kõhust.
“Vahel istuvad otse poegivate lammaste juures ja ootavad,” kirjeldab Rita. “No ja mis sa kotkaga teed? Ta on ju kaitse all!”
Ervin: “Lähen söötmisplatsile, kotkas istub puuoksal, teeb nägu, et teda pole olemaski. Võin minna ja puud jalaga taguda, teda ei huvita ka!”
Vaatan, kuidas ronk tiirutab ühe halli tuustaka ümber ja kõmbin lähemale. Talleke lamab vaikselt rohul. Surnud? Sirutan käe välja, ent utt ärkab ellu ja upitab end hädaldavalt määgides jalule. Sadakond meetrit eemal tõstab üks suure villakasukaga tegelane pea ja määgib vastu. Ronk lendab puu otsa ja kraaksub tigedalt. Vana lammas arendab sörgist kapaku ja kihutab talle juurde.
“Miks sa lapse üksi jätsid? Ronka ei näinud või,” heidan ette.
“Bää!” teeb vana lammas üle õla ja viib poja eemale.
“Üks mägiveis poegis otse rongapesa all, ise läks ainult natuke eemale sööma,” räägib Rita. Edasine jutt on nii kurb, et jätame selle siia kirjutamata. Muide, ronga- ega kotkakahju lambakasvatajatele ei hüvitata.
TEINE PÄEV
“Jama! Tuult ei ole!”
Tuult ei ole, voolu ei saa. Voolu saab siin tuulest, päikesest ja bensiinigeneraatorist.
Talvel oli tuulik katki ja kui keegi mäletab, siis päikest eriti polnud … nii et talveõhtud läksid saarel küünlavalgel. Kui pääsed mandrile korra kuus, siis ei saa kütusevaru laristada ja päevad läbi generaatorit sees hoida.
Ervin ja Rita toimetavad majas valgust süütamata veel siis, kui teised inimesed juba mitu laelampi sisse lülitaks. Vahepeal on vaja akusid laadida, siis lükkab Ervin generaatori käima.
“Tarbige nüüd! Maailma kõige kallim vool!” kamandab ta ning paneb eeskuju näitamiseks tööle arvuti, teleka ja raadio. Telerist ei tule midagi huvitavat, raadiost kostev muusika ei meeldi Ritale ja lõpuks loeb Ervin lihtsalt netist uudiseid ette.
Lasnamäel on üks auto Osmussaare teel võssa sõitnud ja vangidele on antud elektrooniline sigaretisüütaja. Nojah.
“Mis te siis teete siin õhtuti, kui voolu pole?”
“Juttu räägime!”
Rita ja Ervin on abielus olnud üle 20 aasta. Enamasti kogu aeg ninapidi koos. Saarel läheb neil kolmas talv, enne seda toimetati ühiselt mandril. Igav ei ole, ära ei tüüta ja närvidele ei käi. Arutelud käivad ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel, telest vaadatakse enamasti ainult neid saateid, kus käib mingi mõistlik arutelu.
Ervinile ei meeldi Ansip
“Valimislauset maksuvaba reede kohta mäletad?”
“Ah see nii vana asi, keegi peale sinu ei mäleta seda,” arvab Rita ja ajab vesti selga. Aeg minna tuurile, saar läbi sõita ja kari üle kaeda. Ilm kisub tuntavalt külmaks ja traktoriklaasile patsatab lörtsi. Saare ainsa kartulipõllu juures konutab üks must lammas nagu mingi tont.
Kartulite kasvatamine tuli saarerahval pähe äkitselt. Pole ju õieti muldagi, kõrgemal keskosas ainult saab midagi kasvatada. Asi käis nii: Ervin haris kiviklibu peal olevat põllukest traktoriga, sinna õnnestus vana käsiadraga teha madalad vaod. Nende põhja läks lambalaudast ramm, sinna kartul ja kõige peale adru.
Saak tuli võimas. “Kolm-neli tonni,” arvab saarevaht Aili Bergström, kes koos Ritaga kartulid käsitsi üles konksutas.
“Oleme ise söönud ja teistele jaganud, ikka on järel,” räägib Rita, kelle pilku sigineb otsustavust. “Ja sulle anname ka kartuleid kaasa!”
KOLMAS PÄEV
“Jama. Tuul on kõva.”
Tuul on kõva ja laine 3–4 meetrit. Peaksin koju minema, aga esimene pilk merele ja teine pilk ilmateatele ütlevad selgesti, et siit saarelt täna laevaühendust ei toimu.
Ervin läheb paati üle vaatama ja leiab surnud lamba. Lambal on rebane hammastega kintsu küljes ega taha saaki niisama loovutada. Rebased on igavene nuhtlus. Ka nemad on varmad vastsündinud talledest matti võtma, kuid ei põlga ära muudki suupärast.
Kord sattus saarevaht Aili peale, kui rebane tema hane minema tiris. Aili rabas omakorda hanest kinni ja kiskusid siis rebasega võidu. Aili andis punasabale jalaga ja sai hane kätte, aga sellel oli juba kaelas nii suur haav, et suri ikkagi. Teinekord varastas rebane kojast jahuga paneeritud ja soola-pipraga maitsestatud lestad, mis praadimist ootasid.
Nüüd käib ablas rebane igaks juhuks maja ust kraapimas. Et ehk saab veel midagi
maitsvat.
Tuul võtab tuure üles, meri on valges vahus. Linnud otsivad põõsaste vahel varju ja lambad keeravad tagumikke tuule
poole.
“Kõige rohkem lambaid poegib halva ilmaga,” ütleb Rita. Hallilt ja lörtsiselt edasi keriv päev näitab, et see on õige.
Üks lammas on pugenud vanasse pommihoidlasse ja puhib seal. Tall number üks on õnnelikult sündinud, tall number kaks aga halvas asendis ning kinni jäänud.
“Surnud,” arvab Rita lambale appi minnes esimese hooga. Sasin villakasukast kinni ja aitan hädalist kinni hoida, kuni Rita talle välja tirib.
“Hinga nüüd, hinga,” utsitab ta number kaht, kes lõdvana heintele maha jääb. Tall võtab vedu ja tõstab natuke pead. Pikast vales asendis olemisest on pea ja keel paistes, loomake uimane ega saa kuidagi jalgu alla. Vana lammas vaatab teda tusaselt ega taha valutekitajat lakkudagi. “Eks ta on ise ka veel šokis,” arvab Rita.
Hiljem kolistab toibunud lammas lastega pommihoidlast minema ja viib nad karjamaale ekskursioonile. Number kaks jääb haledalt määgides sooservale maha ja temast ei tehta väljagi. See on liig. “Viime nad lauta,” otsustab Rita. Pesakond kolitakse ümber maja juurde laatsaretti, kus on abi või ülevaatamist vajavad lambad. Seal saab rongaemast lammast kinni hoida, et ka õnnetu number kaks oma piima kätte saaks. Kui keegi ei paista vaatavat, tõukab ema teda turtsakalt peaga eemale.
Mis nüüd saab?
Ervin saab sedaaegu kõne PRIAst. Ametnikud tahavad tulla mõne päeva pärast saarele kontrollima lambaid, kelle peale on toetust küsitud ja makstud.
PRIA sõnum mõjub nagu leinateade. “Mul on karjas lauspoegimine, lambad saarel laiali,” seletab Ervin telefoni.
Häda on selles, et poegivaid lambaid ei saa kiiresti kokku ajada, vastsündinud tallatakse sel juhul kergesti ära. Kui aga meelitada jahuga, tormab osa lambaid maiuse peale minema ja jätab talled sinnapaika. Mööda
saart uitama ja binokliga lammaste numbreid vaatama pole ametnikud aga nõus. PRIA on konkreetne. Kui toetust taotleti, siis oldi ju reeglitega nõus!
“Võin reeglid peast ette lugeda,” kurdab Ervin. “Aga saar on ju 472 hektarit! Kuidas ma poegivad lambad kolme päevaga kokku ajan?”
Ervin ja Rita istuvad, käed rüpes, ja mõtlevad. Kuut kilomeetrit aeda nii kiiresti ei paranda.
“Peame lambad kokku saama, toetused on tähtsamad kui tallede elu,” tõdeb Ervin. Talle ongi juba öeldud, et kui lambaid kitsale alale kokku ei võeta, tõlgendab amet seda kontrollist keeldumisena.
Rita on süngem kui pilv mere kohal. Tuttav loomapidaja on talle just eelmisel õhtul helistanud ja rääkinud, et kontrolli käigus hukkus viis talle.
“Miks nad peavad kontrollima kevadise lauspoegimise ajal, kui toetused makstakse ju niikuinii välja jõuluks,” on ta nõutu.
Ent kurtmine ei aita. Ervin kirjutab PRIAsse mureliku kirja ja palub ajapikendust.
Rita läheb uurima, kui laiali lambad on ja leiab ühe äsja surnud tallekese. “Vale asend,” ütleb ta mornilt ja korjab lambukese ära. Ema jääb põõsa alla norutama ja kurvastama.
Torm läheb hullemaks.
NELJAS PÄEV
“Tuult ei ole, aga päike paistab!”
See tähendab, et tuulik seisab, aga päikesepatarei laeb. Ilm on imeline. Lambad on koos talledega end päikese kätte sättinud ja nohisevad laisalt. Majast pisut eemal, kena veesilma ääres tuulevaikse põõsa all magab magusasti priske rebane.
Sookurgede paar on nokad kokku pannud ja räägib mingit salajuttu. Satun neile kogemata peale ja suured linnud panevad seda pahaks. Torisedes lendavad nad minema ja maanduvad eemal paari lamba nina ees.
Aitan heinarulli lahti veeretada ja jään lammaste juurde istuma. Eelmine, kehva ilmaga ööpäev on toonud mudilasse kõvasti lisa. Pisikesed talled imevad saba väristades piima, kepsutavad, määgivad ja tukuvad. Sellisel päeval on kõik hästi või vähemalt on lootust, et kõik läheb hästi.
“Praegu pole viga,” on Ervin nõus. “Aga vaat siis, kui on loomade ajamine, pügamine, transportimine, saame ikka kõik oma litakad kätte. Ega seda tööd kehva tervisega teha saa.”
Olen ise näinud, kuidas kiitsakas Rita sasib lambal turjast ja ta naksti kärru tõstab. “Mulle füüsiline töö sobib,” kiidab ise rõõmsalt.
“Paljuga te oma lambakasvatusel plussi jääte?”
Rita vahib mind nii, nagu ei saaks küsimusest aru. “See on eluviis, mitte kasumlik äri,” seletab ta.
Selline oli algusest peale ka kokkulepe — kui tahetakse saarel elada, tuleb seal loomi pidada. Muidugi on vahel keerulised ajad, kuid kus neid ei oleks. Võimalus saarel elada on oma hinda väärt.
Jääksin ka ise pikemaks, veeretaksin veel heinarulle ning tõstaksin veest ja sõnnikust nõretades märgi lambaid, aga ilm hakkab taas keerama.
Saan koos kartulikotiga õnnelikult tihenevas udus minema ja päev hiljem annab Rita oma määgivalt saarelt teada, et PRIA ametnikud andsidki paar nädalat aega juurde!
Saarerahvas on võitlusvaimu täis — kaitselahing tallede eest kestab ja küllap läheb kõik lõpuks hästi!
