Elle Tikki: kevadekuulutajad või kevade kuulutajad?
Omamoodi kevade kuulutajad on ka need kahejalgsed, kes enamasti poe juures ja bussijaamas iseennast laiali laotavad. Neidki on mitu sorti. Ühed, kes tegelikult aasta ringi oma pudelikese nuka taga ära joovad, kaaslastega törtsu juttu puhuvad ja siis oma teed lähevad. On aga ka neid, kes tulevad end näitama ja teisi vaatama. Nemad pläristavad oma kaherattalistega kõige magusamal uneajal su akna all või paarutavad neljarattalistega nii, et terve küla kajab.
Ka sulelised püüavad partneri tähelepanu oma kauni laulu ja kireva sulestikuga, kuid nende tegevus on kõrvaltvaatajast loodussõbrale nauditav. Kaaskodanike häirimine oma lällamise, karjumise, asjatu müra tekitamisega ei ole mitte üksnes ebaeetiline ja oma ego peale suruv tegevus, vaid on ka seadusega vastuolus ning karistatav. Igal omavalitsusel on avaliku korra eeskirjad, samuti on karistusseadustikus välja toodud avaliku korra rikkumise eest vastav paragrahv. Alkoholiseadusestki saab teadmise, mis juhtub siis, kui napsutanuna avalikus kohas toimetad tegevusi, mis häirivad kaaskodanike rahu ja riivavad eneseväärikust. Nii mõnigi lugejatest on ehk ühe või teise rikkumise eest karistada saanud, aga seda siis, kui rahulik jutt ei ole aidanud. Võimuesindajate kaasamine on olnud viimane võimalus, kui tõesti on kaasinimeste kannatus juba tõsiselt proovile pandud.
Oleme ikka igas olukorras ja kohas väärikad ja kanname liiginime uhkusega. Poe ja bussijaama ees kogunemine, joomine, kisamine ja möödakäijate kommenteerimine ei kuulu väärikate tegevuste alla ega tõsta teie väärtust kogukonna silmis. Samuti olen ma kindel, et sellisest kohast ei otsi ega taha leida keegi endale ka kaaslast. Väikeses kogukonnas tunnevad kõik üksteist. Keegi on ikka kellegi laps, lapselaps või sugulane ja seepärast ei tohikski niisama lärmavast noortekambast lihtsalt mööda minna ja politseid kiruda, et ei tulda neid laiali ajama. Kui ei ole kohe julgust või tahtmist nendega rääkida, võib seda teha nelja silma all kas või veidi hiljem.
Kui teie lähikondne on saanud trahvi oma käitumise pärast, ei maksa ka politseid siunata ja seletada, et ega tema ei teinudki midagi, vaid need olid hoopis sõbrad ja minu lapsuke sai trahvi. Sageli on nii, et lapsed on kodus kukupaid, aitavad kodutöödes ning hoolitsevad nõrgemate eest, aga enamasti ei tea me tegelikult, millised on nad väljaspool kodu, kui meid nägemas ei ole.
Me kõik saame kas või natukene oma tegevusegaühiskonda muuta. Ükskõiksus võib kunagi meile valusalt kätte maksta!
