Puurmani lossipargi kujunemisest koolipargiks
On mälestusi ja kirjeldusi sellest. Minu käes on ka üks ruudulisele paberile joonistatud algelises kujunduses pargiplaan, mille autor on meie kauaaegne kooliõpetaja Hilda Magnus. Võib arvata, et joonis valmis nende inimeste juttude järgi, kes omal ajal mõisas teenisid ja Puurmanis elasid. Ja eks enamus oli kujunduses ikka veel kooli töötamise ajal krahviajast ka säilinud. Aga oli ka juba muudatusi, mis puudutas just lossiesist muruplatsi.
Nimelt töötas koolijuhatajana 1933. aastast Eduard Kuremaa, kes oli väga uuendusmeelne ja töökas inimene. Tema eestvõttel kujundati ümber lossiesine purskkaevu ümbrus. Esmalt mäletavad tolleaegses koolipoisid-tegijad, et puhastati purskkaev sinna sisse pillutud kividest.
Need asetsevad nüüd sõõrjalt ümber kaevu. Vahetati purunenud toru ja sellest ajast võis purskkaev jälle töötada. Valati ja paigutati need mõned trepiastmed, mis nüüd lossiesiselt purskkaevuni viivad. Ja rajati lai otsetee pargi esiväravani ning istutati hekid. Varem seda polnud. Magnuse plaanil on veel sõõrjad lillepeenrad teine teiselpool purskkaevu. Minu mälus olid seal 1941. aastast kaks piklikku roosipeenart, mis olid kohati muutunud kibuvitsapuhmasteks. Ju need roosipeenrad rajati ka Kuremaa ajal. Nüüd on saabunud aeg jälle tõsisemateks muutusteks iidses pargis. Aga traagilise saatusega Eduard Kuremaa rajas endale koos õpilastega monumendi pikaks ajaks. Nendest töödest jutustasid oma mälestusi õpilased 1939. lennust Mart Maanso ja Johannes Kütt.
