Kadi Lukka: vaikimine hõbe, rääkimine kuld
Ülikoolis psühholoogiat ja kasvatusteadust õppides kahanes selle vanasõna väärtus minu jaoks veelgi. Suhtlemine on ju parim viis oma mõtete, soovide ja tunnete väljendamiseks. Kuidas saab seda pidada kehvemaks vaikimisest? Koolis õpetan lastele, et paarisuhte aluseks on suhtlemine, konfliktide lahendamise ainus viis on suhtlemine, selleks, et inimesed saaksid paremini üksteisega arvestada on tähtis suhtlemine. Suhtlemine on oluline. Suhtlemine on vahend, mis aitab tagada kõiki Maslow järgi püramiidiks seatud inimese põhivajadusi: füsioloogilisi vajadusi, turvalisusvajadust, kuuluvusvajadust jne. Niisiis on selleks, et inimesed tunneks ennast hästi, vaja tingimata suhelda.
Millegi pärast kipub tänapäeva inimene ennast erinevate ekraanide ja nutitelefonide taha ära unustama. Tänapäeva edule suunatud ühiskond süvendab egotsentrismi - tähtis olen mina ja see, mida mina suudan, edu nimel võib minna üle laipade ning inimsuhted on teisejärgulised. Peab tunnistama, et ka tänapäeva peremudel, kus eraldi elavad üsna väikesed tuumikperekonnad, ei soodusta suhtlemist erinevate inimeste vahel. Samas on inimene sotsiaalne olend, kelle jaoks mõtete ja tunnete väljendamine peaks olema loomulik tegevus.
Olen ülikoolis saanud teoreetilised teadmised selle kohta, milleni võib vähene suhtlemine ja suhtlemisoskuse puudumine viia. Reaalne töö kinnipeetavate ja käitumisraskustega noortega on aga igati teooriat kinnitanud. Head ja usalduslikud suhted vanemate, õpetajate ja sõpradega on üks peamisi kaitsefaktoreid antisotsiaalse käitumise vastu. Julgen kindlalt väita, et paljude probleemide algus peitub suhtlemisvaeguses, usalduslike suhete ja sotsiaalsete oskuste puudumises. Laps õpib teistega arvestama, teiste arvamust kuulama ja aktsepteerima, oma arvamust avaldama, konflikte lahendama, oma emotsioone adekvaatselt väljendama vaid suhtlemise kaudu. Lapse jaoks on oluline, et kodu oleks turvaline paik, kus oma suhtlemisoskust viimistleda. Vanemad on lapsele lähimad täiskasvanud, nendega suhtlemine on suuresti ka harjutamine edaspidiseks eluks, seejuures on vanemate eeskuju eriti oluline.
Kui laps jõuab teismeikka on loomulik, et suhtlus vanematega väheneb ning eakaalastega suureneb. Teismeas noor hoiab rohkem omaette, eelistab aega veeta sõpradega ning teeb teinekord perekonnaüritustel krimpsus nägu. See on üks etapp elus, mis tuleb kõigil läbi teha. Tähtis on aga see, et vanem ei loeks sellisest käitumisest välja nagu poleks teda enam vaja. Tegelikkuses on ka selles vanuses lähedased suhted vanematega kriitilise tähtsusega: teismeiga on täiskasvanute sekka astumise aeg, vanemate toetus, eeskuju ja mõistev suhtumine on sellel ajal väga olulised. Ka nooruk soovib täiskasvanute lähedust, et arutada nendega maailma asju ja kuulda nende arvamust. Seda soovi ei pruugi ta vaid nii hästi väljendada osata. Vanema kohus on võtta selleks aega, võtta aega, et olla olemas, võtta aega, et suhelda.
Sotsiaalpedagoogina töötades näen pidevalt, kui väga noored soovivad suhelda. Ikka piilub keegi kabineti ukse vahelt sisse ja küsib arglikult, kas võib rääkima tulla. Mulle meeldib lapsi kuulata, kuid tõsiasi on see, et lapsed arutaksid neid asju enamasti palju parema meelega oma vanematega.
Rääkige, rääkige, rääkige! Tühistest ja tõsistest asjadest. Rääkige ilmast ja teleseriaalidest, koolipäevast, tööst ja toiduhindadest. Laps tahab kuulata ja eriti veel tahab ta ise rääkida.
