Kevade saabudes, soojade ilmade tulekul, muutuvad meie „elusooned" tihtilugu peaaegu, et läbimatuks. Samas aga teame me kõik, et see on paratamatus, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Masinate all tihedaks sõidetud kruusateed külmuvad talvel väga sügavalt. Kevadel hakkab teepind pealtpoolt sulama. Kuniks keltsa allpool jätkub, seisab tee märg ja tema peal liikumine raskendatud. Ega teepinna kuivamisega kõik mured murtud saa. Kruusatee tahab aastaringset hoolt ja seda täpselt nii nagu põld - iga toiming omal ajal. Teehöövel saab tee siledaks ainult siis kui selles on parasjagu niiskust, samas, tulikuiv pind lõhub tera. Kui enne keltsa lõplikku sulamist höövliga peale minna, muutub tee aga tõeliseks porimülkaks. Ja kuivaga, tolm!

Looduse vastu ei pea saama, temaga tuleb koos osata elada. Käesoleva aasta talv oli meie vastu oluliselt armulisem kui eelmised kaks, mis valla teederahakotist väga suure osa endale nõudsid. Vaatamata sellele on raha alati vähe ja kõikjale jääb paraku jõudmata. Siiski arvan, et saame peatselt asuda teede silumise ja suuremate aukude täitmise juurde.

Jagagem teavet, kus paiknevad hädalisemad kohad, varugem kannatust, meie lahutamatu abimees - tee - peab suveks korda saama.