Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal IV

Nende väljasõitudega, mis olid laste poolt algatatud ja tihtipeale ilma eesmärgita, õppisime me aga oma lähemat kodukanti armastama ja hindama.

Eesti suvi oli eriti kaunis siis, kui heinamaad lopsakalt õitsevate lillede ja lõhnava rohuvaibaga kaetud olid ja kui rohu sees rohutirtsud siristasid ning metsast rukkiräägu käredat häält ja metstuvide kudrutamist kuuldus ning soistel aladel kasvavad suured roosakaspunased pääsusilmalaigud silmailu pakkusid. Rahulikult traavivate hobuste auravad seljad - säravalt pruunid või mustad - olid sumisevatest kärbestest ümbritsetud ja hobused püüdsid sabaga vehkides nendest tüütutest putukatest lahti saada ning kikitasid kõrvu. Kõik see pani südame kiiremini tuksuma ja soovima, et kui see kõik alatiseks nii võiks jääda ja kui ei peaks kunagi kodukohast lahkuma.

Ühel pühapäeval, varsti pärast seda, ilmus meie juurde härra Talts ja tõi meile kingiks värskelt tapetud ja puhastatud hane. Kuna sel pühapäeval oli meil külas eesti pastor Torrim Pärnust, kes meie isa järglaseks oli määratud, palusin ma ka härra Taltsi lõunale, mis teda näis rõõmustavat. Pastori orbude menüü oli küll üsna kasin, kuid meie suhkruga ülepuistatud vahvlid ja kirsikompott magusroaks oli siiski ilmne saavutus!

Oli saabunud uus aeg koos uute inimeste ja aimatavate eelseisvate muutustega.

IX Lahkumine Saarast

1918. a teisel poolel purunes meie lapsi ümbritsev maailm. Meie juba aastaid voodihaige ema tervis halvenes, kuna ta oli sõja algusest saadik ilma igasuguse arstiabita olnud. Teda taheti küll Lõuna-Venemaale ühte Krimmi sanatooriumi ravile viia, sest meie piirkonnas polnud arste ja lähimas linnas Pärnus polnud sobivat haiglat. Sõda purustas aga kõik isa kavatsused. Saksa arstid, kes koos saksa sõjaväega maale olid saabunud ja meie külalislahkust kasutanud, pakkusid oma abi ja veensid isa, et ta oma haige naise Riiga tema lähedaste sugulaste juurde viiks, kus arstiabi, õige hooldus ja toit kättesaadavam oleks. Haige ema viidigi ühe saksa laatsaretirongiga Riiga, kus ta varsti oma kannatustele alla pidi vanduma. Minu vanim vend ja mina tohtisime tema viimastel elupäevadel tema juures olla. Meie isa saabus Riiga aga alles natuke aega pärast ema surma, kuna rongid ei liikunud enam plaanipäraselt ja seetõttu suure hilinemisega kohale jõudsid.

Järgneb.