Spordist: soov võita oli väga suur
Sellel aastal oli osalejaid nii Eestist kui Lätist. Kõik võistkonnad olid suured korvpalliklubid. Turniir oli kolmepäevane, kuid kuna pidime tüdrukutega laupäeval ja pühapäeval mängima Tallinnas Eesti meistrivõistluste viimaseid mänge, tehti ajakava natuke ümber.
Tüdrukutel oli ühe päevaga kolm mängu. Võita seekord ei õnnestunud, sest vastased olid tõesti tugevad. Kolmest mängust kaks olid enam-vähem võrdsed ja tulemuseks 4. koht. Poistel osales kuus võistkonda. Kolm mängu juhtisime ja oskasime kaotada viimase minutiga. Ainult Kohila ja Tartu Ülikool olid tugevamad. Jäime küll 6. kohale, aga samahästi oleks võinud tulemuseks olla 3. koht. Natuke jäi puudu sportlikust õnnest ja lihtsalt vedamisest.
Kaks päeva vahet ja sõitsime Koigi kooli, et osaleda Eesti Koolispordi Liidu maakoolide vabariiklikus finaalis. Osales kümme kooli, kes olid jaotatud kolme alagruppi.
Juba alguses oli teada, et meie esimesest mängust sõltub, kas läheme kokku eeldatavalt kõige tugevama, Torma võistkonnaga. Selleks oli meie ja Koigi mängu kaotaja. Mäng oli väga tasavägine ja seekord suutsime lõpu enda kasuks pöörata. Teine mäng Nõo kooliga läks kergemini ja esimese päeva lõpetasime alagrupi võiduga. Teise päeva esimene mäng oli tugeva Mäetaguse kooliga, kes sai endale selleks päevaks veel juurde ühe pika mängija. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et esimesel päeval oleksime vabalt neid võitnud. Teisel päeval aga jäid nende kolm pikka meile natuke paljuks ja jälle saime napi kaotuse just mängu lõpuminutitega.
See aga tähendas, et meie lootus minna mängima Tormaga 1.-2. koha nimel kustus. Pidime kohe mängima teise mängu Kuldrega 3.-4. koha peale. See oli raske nii füüsiliselt kui vaimselt. Mänguks enam jaksu ei olnud, tulemuseks 4. koht. Ei mäletagi, et kuskil oleks isegi kohtunikud olnud vähemalt sõnades meie poolt. Ka nende arvates olime oma hingestatud mänguga ära teeninud koha finaalis.
Valmistusime igaks mänguks väga põhjalikult ja soov võita oli väga suur. Ma ei ole aastaid näinud nii ühtset ja võitlevat meeskonda kui see. Eelmistel aastatel võeti asja natuke kergemalt ja nii mõnigi mäng läks lihtsalt suhtumise nahka.
3. mail osalesid meie kooli 9. klassi õpilased Eestimaa 21 linna haaranud heategevuslikul teatejooksul Põlvas. Kohale oli tulnud üle 200 noore, et joosta Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses olevate liikumisvõime kaotanud laste heaks.
