Meie, eakad, moodustame statistika andmeil väga suure protsendi eesti rahvastikust, täpsemalt 17,1%. Lähiaastail kasvab see veelgi suurema kiirusega. Riigimehed, ärge mõelge, et me riigile koormaks oleme. Meie oleme olnud need, kes on hoidnud rasketel aegadel eestlust. Me ei jooksnud piiri taha, vaid seisime lastelastega Balti ketis, osalesime öölaulupeol, kaitsesime Teletorni ja olime igas ettevõtmises näppupidi küljes, et jõuda oma riigini. Hoiame ja armastame oma isamaad jäägitult, et meie tarkadel ja ettevõtlikel noortel ajudel oleks kuhu tagasi tulla. Inimene otsib ikka, kus on parem. Kui meie riik ei suuda vääriliselt hinnata tubli ja targa inimese tööoskust, siis minnaksegi sinna, kus tööd vääriliselt hinnatakse.

Rahval on väga suur puudus riigipoolsest hoolivusest. Meil ainult räägitakse sellest, aga Soomes on see lihtsalt olemas. Võtame kas või soomlaste pensioni. Soome pensionärid suudavad maksta omad maksud, oma ravimid, toidu, aidata oma lapsi, käia teatris ja kontserdil, rännata maailmas ringi. Aga kui meil juhtub midagi korrast ära minema, siis vaata, et enam söögiraha ei jäägi. Aga sööma pead ikkagi, sest viimanegi tervis võib just sinna taha kaduda. Teatrisse või kontserdile ei mäletagi, millal viimati sain.

Omavalitsused, külaseltsid ja MTÜ-d on püüdnud rahva hüvanguks midagi ära teha, kas või päevakeskuste kujul, kus on võimalus end eluga kursis hoida, midagi õppida, end arendada, koos käia. Me kõik ei ole ju teab mis andekad, kuid tarbijad oleme me kõik. Olgem siis head eakaaslased.

Ärge istuge kodus nelja seina vahel üksinda, vaid tulge välja ja teeme midagi koos. Meil töötavad laulu-, tantsu- ja võimlemisringid. Samuti käsitööring, mis annab toredaid elamusi ja teadmisi. Üksindus on kõige hullemaid asju ilmas. Head eakaaslased, hooligem meie kaunist loodusest, hooligem üksteisest ja järeltulevatest põlvkondadest. Viimane aeg on endast midagi maha jätta. Meie valla aktiivsemad eakad käisid ühiskondlikus korras tammesid istutamas, mis kasvavad, sirutudes iidse kombe kohaselt oma rohe-rohelisi harusid taeva poole. Selles kasvamises on ju ka järjepidevust ja kestvust. See on meie panus ja hoolivus tuleviku nimel.

Pikisilmi ootame uusi väljakutseid. Tahaks veel meenutada lumerohketel talvedel lumelinnade ehitamist. Isegi oma lapsepõlvest ei mäleta ma sellist elamust, kui sai ehitatud lumelosse ning õhtuhämaruses nende akendesse küünlaid süüdatud ja lumeilu küünlavalguse säras nauditud.

Maikuu 17. kuupäeval on meil plaanis Sõmeru keskusehoones korraldada koos noorematega tore folklooripäev „Põlvest põlve", kus osalevad ka maakonna teiste valdade kollektiivid.