Triin ja Martin Arak: "Kui inimene õpib enese sees helisevas noodis sümfooniat kuulama, sünnibki harmoonia"
Martin Arak mängib juba kolmandat põlve rahvakannelt, moodustades koos isa ja vanaisaga pereansambli. Alates käesolevast aastast on Martin iseenda tööandja. Talle kuulub OÜ Uma Tara, mis tegeleb piirdeaedade ja tänavakivide paigaldamisega. Lisaks maastikuehitusele tegeleb ta puutööga: postkastid, linnumajad, lastevoodid ja mänguklotsid, talusildid, köögimööblid ja muud mööbliesemed on hästi õnnestunud.
Selles peres pole naine mehest ei tugevam ega nõrgem, mees ja naine hoopis täiendavad üksteist ja mõlemal on roll, milleks neil loomulikud eeldused on.
Ükski teadmine pole midagi väärt, kui seda ei saa jagada. Palusingi Triinul ja Martinil jagada mõtteid oma tegemistest ja muusikast.
Kust Sa pärit oled?
Triin: Olen üles kasvanud oma isatalus, mis asub Puhjas, nii et olen tegelikult Rõngule kogu aeg naabritüdruk olnud.
Martin: Mina olen pärit Raplamaalt, Hagudist.
Kust on pärit Sinu muusikageenid?
Triin: Minu neiupõlvenimi on Norman ja muusikaarmastus on selle suguvõsa geneetikaga väga tihedas suhtes. Minu vanaisa mängis kodus ikka viiulit ja tegutses ka puhkpilliorkestris ning oli suur laulumees. Isa on kunagi bändis trumme mänginud, meesansamblis laulnud ja laulab oma lõbuks praegugi!
Martin: Minu musikaalsus on rohkem isapoolsest suguvõsast. Minu vanaisal oli kunagi oma kapell siinsamas Rõngus ja minu isa nimeline kapell tegutseb praegu Raplamaal Juurus.
Millal tuli teadmine, et tahate muusikaga tõsisemalt tegelda?
Triin: Mind on alati saatnud kolm suuremat huvi: kirjutamine, muusika ja kokandus. Gümnaasiumi lõpus tegin vaid ühe sisseastumisavalduse ja ühed katsed ning pääsesin Viljandisse lauluerialale tudeerima. See oli minu ainuke ja kindel valik.
Martin: Mina olen muusikaga kogu aeg hobikorras tegelenud ja ei tunne isegi nooti. Kooliajal oli periood, kus ma kannelt ei mänginud, sest see ei olnud eakaaslaste seas populaarne pill. Pärast gümnaasiumi võtsin kandle uuesti ette.
Öeldakse, et lastel on muusikat vaja, sest see paneb nad tegutsema, aitab ennast väljendada ja kasvatab vastutustunnet. Mis Sina sellest arvad?
Triin: Olen mõneti nõus. Muusika juures on tore see, et seda õpitakse rõõmuga ja praeguse stressirohke koolielu kõrval ehk isegi rõõmu pärast. Muusika paneb ennast ja ümbritsevat hetkeks unustama. Ema on rääkinud, et olin veidi enam kui aastane, akordion hakkas mängima ja mina kõndima, ju siis unustasin ka end ära.
Kellele on mõeldud teie muusika?
Triin: Raske öelda. Tahaks uskuda, et iga hing leiaks sealt midagi, mis kõnetaks.
Martin: Minu muusika on mõeldud kõigile, kes sellest lugu peavad.
Mängite ja laulate seal, kus kõrvu jagub. Mis kohad need enamasti on?
Triin: Mina esinen paljuski oma õpilastega, seda Põltsamaal, Elvas ja Puhjas. Teiste koosseisudega oleme üles astunud juubelitest, jazz- ja folkfestivalidest kuni lauluväljakuni ja väliskontsertiteni välja.
Martin: Enamasti käin mängimas sünnipäevadel, aga ka siis, kui on mõni muu pidulik sündmus või tähtpäev. Traditsiooniliselt mängin Viljandi folgil tänavamuusikuna, olen samamoodi käinud ka Võru ja Viru folgil.
Martin, olen kusagilt lugenud, et kannel on väga maagiline pill. Kandle mängimine pidi olema nii tugevasti sisetundega seotud, et kui tunnet ei teki, siis ei tule ka mängu.
Martin: Tõsi ta on. Vahel, kui kodus omaette lugusid mängin, läheb aeg nii kiiresti, et ahjus on tuli ammu kustunud, kui mina pillimängu lõpetan. On juhtunud, et pillimängust ei tule mitte midagi välja. Kui tuju pole, siis lihtsalt ei mängi. Kohustust ju ka pole.
Kõigel on põhjus, kuid mis põhjustas selle, et kolisite maale, Koruste külla?
Triin: Aeg oli väga soodne, tahtsime ühist elukohta ja Mäeotsale elama tulles pääsesime eluasemelaenust. Mina olen maal kasvanud ja oskasin tule pliidi alla teha, nii sai tuba soe ja kõht ka täis!
Martin: Mina töötasin enne siiatulekut Tallinnas. Tundsin, kuidas valgusfooride taga seismine võttis elust liiga palju väärtuslikku aega. Tahtsin vabadust. Minu vanaema sünnikodu, kus praegu elame, oli juba 9 aastat tühjana seisnud ja kartsin, et see koht võib unarusse jääda ja laguneda.
Linnainimesed ütlevad, et läheks maale elama, aga mis sa seal teed... Kuidas arvate Teie?
Triin: Ma mõtlen vastupidi: kui midagi teha tahad, siis koli kohe maale! Linnas on mugav, kõik on käe-jala juures juba olemas, maal tuleb olla nutikas ja ise palju liigutada, et midagi üldse oleks.
Martin: Olen Triinuga nõus, maal on väga palju teha, kui teha tahetakse.
Maaelu juurde kuuluvad kodused tööd toas ja väljas, puude tegemine jne. Kuidas püsite kuldsel keskteel, et suudate kõigega rahulikult tegelda?
Triin: Mina olen saavutanud balansi sellega, et hoian tööasjad töö juures, nii saan kodus olles koduste asjadega tegeleda. See ei ole õpetajana muidugi 100% ulatuses võimalik, aga toimib üldiselt hästi!
Martin: Enne, kui midagi tegema hakkame, arutame asjad omavahel läbi. Kõike korraga teha ei jõua. Küsime nõu ka vanematelt ja targematelt.
Kas tunnete endid juba kohalikena?
Triin: Ma tunnen ennast siin hästi, Rõngu saab iga aastaga aina tuttavamaks, juba tean nimesid ja nägusid. Kindlasti on Martini vanaema ja vanaisa meie sisseelamisele hästi kaasa aidanud.
Martin: Lisaksin veel, et uusi tuttavaid ja sõpru tuleb siinkandis iga aastaga aina juurde.
Olete hästi rõõmsameelsed ja üksteist täiendav paar. Mis on veel Teie suurim täitumata unistus?
Triin: Kõik minu suured unistused on seotud meie kodu ja perega!
Martin: Mina tahaksin endale aidast korraliku puutööruumi teha, kus ka talvel oleks soe ja saaks nokitseda.
Mida ütlete neile inimestele, kes millessegi ei usu?
Triin: Alustage iseendast!
Martin: Ma ei usu, et selliseid inimesi olemas on. Millessegi tuleb ikka uskuda.
Eesti küla on iseseisev väärtus, mille tugisambaks on inimesed. Hea, et tulite meie külla, see on juba külale vürtsi juurde andnud. Mis on Teil plaanis veel külaelus teha?
Triin: Me ei ole seni kahjuks kuigi aktiivselt külaelus kaasa löönud, käime mõlemad väga palju mujal ringi, minul võtab kool ja töö suurema osa ajast ja nendega seoses olen palju Rõngust eemal.
Martin: Meil on mõttes veidi küla kultuurielu elavdada. Vanast laudast tegin aasta tagasi peopaiga, kus on ka lava olemas. Seal saaks midagi korraldada.
Kui inimene õpib enese sees helisevas noodis sümfooniat kuulama, sünnibki harmoonia. Olge mõnusad!
