Kuidas me lastega Aafrikast muinasjuttu tegime
Iga talve lõpus, kui lumi on muutunud igapäevaseks ja kevademärke veel ei ole, on meil ühe nädala teemaks lõunamaa loomad. Meie lasteaed asub väikeses maakohas ja vähesed lapsed on loomaaias käinud ning lõunamaa loomi oma silmaga näinud. Nii me siis uurimegi piltidelt, raamatutest ja internetist neid loomi, kes meie kliimas hätta jääksid.
Tänavu oli mul võimalus osaleda tasuta «Maailmahariduse koolitusel». Sain sealt põnevaid mõtteid, kuidas Aafrika laste ja loomade elu tutvustada.
Peale koolitust oli mul hulgaliselt mõtteid ja ka hästikoostatud raamat «Käpiknukud jutustavad». Vaja oli veel abikäsi, et mõtted tegudeks teha. Kui ma lastevanematega rääkisin, kui vahvaid loomi saab meisterdada sokkidest ja kinnastest, mis on õnnetult üksikuks jäänud, olid nad nõus mulle appi tulema.
Ühe esmaspäeva õhtul, kui lapsed olid koju läinud, algas meie rühmatoas põnev sagin. Rühmatoa lauad olid täis kuhjatud kõike, mis kevadise suurpuhastuse käigus näppu jääb ja ülearune tundub: sokke, sukapükse, kindaid, riidetükke, nööpe, paelu ja muud.
Kohaletulnud emad olid kohe nii tööhoos, et asusid otsemaid meisterdama. Mõni valis endale meelepärase looma, mõni küsis, mis looma vaja läheb. Üheskoos said lastele mängimiseks valmis kilpkonn, krokodill, lõvi, ahv, neegripoiss, kaks koera, kana, kukk, jänes ja kepphobune. Nii mõnigi ema arvas, et võiks oma lapsele koju ka selliseid meisterdada. Näputöö tegemise ajal rääkisime vanematega, miks on lastel vaja teada erineva nahavärviga inimestest, erinevate maade kultuurist ja muust, mis on meile kauge.
Järgmisel hommikul olid lapsed väga põnevil ja proovisid arvata, kelle ema mingi nuku meisterdas. Käpiknukud olid hästi õnnestunud ja lapsed tundsid eksimatult ära kõik loomad. Ainuke tegelane, keda lapsed ei tundnud, oli neegripoiss. Mõni laps arvas, et ta on lihtsalt porine ja peab ennast pesema. Mõni arvas, et tumeda nahaga inimesed on kindlasti pahad.
Siit tuli selgesti välja, et see, mis on võõras, tekitab ka põhjendamatut hirmu. Kui me olime lastega rääkinud tumedanahaliste inimeste elust ja nende kommetest, arvasid mõned lapsed, et võikski Aafrikasse elama minna. Seal saaks banaane süüa, iga päev ujumas käia ja kassi asemel võiks kodus olla oma ahvipärdik.
Kui lastele oli selge, kus need loomad elavad, mis häält mingi loom teeb, mida keegi sööb, hakkasime mõtlema, kuidas nende teadmiste põhjal võiks jutu teha.
Kilpkonn ja neegripoiss
Siis algas etendus «Kilpkonn otsib sõpra».
Elas kord kilpkonn, kes tundis end väga üksikuna. Tal ei olnud ühtegi sõpra. Ühel päeval, kui ta just ookeanist rannale oli ujunud, kohtas ta kaldal krokodilli. Kilpkonn läks krokodilli juurde ja küsis: «Kas sa tahaksid minu sõber olla?»
Krokodill vaatas kilpkonna. Ta polnud juba mitu päeva ivagi hamba alla saanud. Uuris, vaatas, limpsas keelt ja ütles: «Ma ei tea, kas ma tahan sinu sõber olla. Mul on kõht tühi ja ma tahan sind hoopis ära süüa.»
Selle peale kilpkonn ehmus ja peitis end kilbi sisse. Ta ei julgenud ennast mitu tundi liigutada. Kui kilpkonn lõpuks julgust oli kogunud, pistis ta ettevaatlikult pea kilbi seest välja. Ta nägi krokodilli, kes oli eemal. Kilpkonn ruttas lähedal kasvava puu juurde, kuid ta ei oska ju ronida... Kilpkonn nägi palmi otsas ahvi ja palus teda: «Ahv, ole hea, aita mind! Krokodill tahab mind ära süüa!» Ahv vaatas õnnetut kilpkonna, tegi talle nägusid ja ahvis kilpkonna juttu: «Krokodill tahab mind ära süüa...»
Õnneks sattus seal läheduses jalutama üks neegripoiss, kes kilpkonna märkas. Poiss ruttas kilpkonnale appi, võttis õnnetu looma sülle ja ronis kiiresti palmi otsa. Seal nad siis istusid: krokodill puu all ja neegripoiss, ahv ja kilpkonn puu otsas.
Eemalt tuli lõvi. Kui loomade kuningas saagi lõhna tundis, vedas ta ninaga pikalt õhku ja limpsas keelt. Ta hiilis lähemale ja sööstis siis krokodilli püüdma. Õnneks sai krokodill enne vette, kui lõvi talle kallale karata jõudis. Lõvi tundis küll pettumust, kuid läks siis palmipuu juurde, mille otsas istusid õnnetud ahv, kilpkonn ja neegripoiss. Lõvi urises, kraapis küüntega puud, kuid puu otsa ei saanud.
Õhtu oli kätte jõudnud ja neegripoisi kaks koera tulid oma peremeest otsima. Nad leidsid lõvi, kes valvas puu all oma saaki ja oma sõbra, kes istus puu otsas. Lõvi nägi koeri enda poole tulemas, hakkas kartma ja põgenes kaugele džunglisse. Neegripoiss võttis kilpkonna sülle ja ronis puu otsast alla. Tal oli hea meel, et kõik õnnelikult lõppes. Kilpkonn tänas neegripoissi, et see ta elu päästis. Kilpkonnast ja neegripoisist said suured sõbrad.
