Rahvaloendus - põnev väljakutse, emotsionaalne suhtluskogemus

Rahvaloendus - tundus pőnev väljakutse ise loendajana selles suures aktsioonis kaasa lüüa. Arvasin, et küllap loendan Kareda valla rahvast ning ehk natuke lisaks tuleb ka naabervaldadesse loendama minna.

Täpse loenduspiirkonna suuruse sain teada alles siis, kui pidin tööd alustama ja ega siiski veel täpselt neid vahemaid ei adunud. Minu piirkonda jäi (kahjuks) ainult imeväikene osa Kareda vallast - osaliselt ainult Müüsleri ja Köisi küla; suurema osa  moodustas Koigi vald: Silmsi, Sőrandu, Huuksi, Tamsi, Vaali, Lähevere, Päinurme, Rutikvere, mőni maja ka Koigist; Abaja, Valila, Koidu-Ellavere, Merja, Norra, Jőeküla Koeru vallast ja lőpuks veel Jőgeva maakonna Pajusi valla külad: Kőrkküla, Arisvere, Sopimetsa, Nurga, Kauru, Luige, Väljataguse, Tőivere.

Tööperiood, siis niinimetatud küsitlusloendus kestis 20. veebruarist 31. märtsini.

Esimestel töönädalatel  sain inimestelt sellisel hulgal positiivset emotsiooni, mis ei lasknud mul öösel magadagi. Inimesed on nii vahvad ja hoolimata sellest, et polnud aega, jőudsid nad küsimustele vastates rääkida ära ka oma eluloo, haigused ja muu, mis hinge peal. Nad olid külalislahked ning lahkelt nőus juhatama teed järgmise pereni, helistama ette, et naabrimees suure koera kinni paneks ja nii edasi. Vaatamata sellele, et inimeste eluteed on teinud igasuguseid keerdkäike ning elu polnud olnud sugugi kerge, näevad vanemad inimesed superhead ja nooruslikud väljad.

Muidugi juhtus ka, et mőni inimene natuke tőreles, ilmselt seetőttu, et olin ootamatult nende igapäevatoimetusi häirinud, kuid hiljem ometigi leebusid. Polnud ühtegi inimest, kes oleks päriselt keeldunud küsimustele vastamast.

Mőni inimene tahtis ikka teada ka, et mis sellest loendusest kasu on. Vastasin kőikidele nii nagu mina arvan: „Peale selle, et riik saab teada, kui palju meid, eestimaalasi üldse on, saab teada ka, kuidas ja millistes tingimustes meie inimesed elavad, palju on kodutuid,  palju  on läinud välismaale...  Ja ma väga loodan, et neid andmeid tősiselt analüüsitakse ja sellest ka järeldusi tehakse ning vőetakse vastu otsuseid, mis inimeste elu paremaks muudab."

 Tegelikult ei olnud see töö sugugi kerge: minu jaoks tundmatud kohad (naersin, et kui GPS-i ei oleks, ei oskaks koju tagasi minnagi), halvad tee-olud (alguses tuisanud, hiljem porised ja auklikud), pikad tööpäevad.  Ometi olen väga rahul, et otsustasin seda tööd teha ja uhke selle üle, et sellega ka hakkama sain. Sellist suhtluskogemust ei saa osta ühegi raha eest ...

Minu lugupidamine kőikidele inimestele, keda loendasin ja tänud Koigi Vallavalitsusele ning ini-mestele, kes mind palju aitasid: Kaie Altmetsale, Päinurme raamatukogu juhatajale pr Mall Lavrikovile ning Päinurme Kase 4 KÜ esinaisele Malle Vaiklale.