Emadepäevakontsert pakkus rõõmu
Panna kőige väiksemad, eriti veel poisid, luuletust lugema on alati hea mőte. Nii oli seegi kord vahva vaadata, kuidas esimese-teise klassi mehehakatised püüdlikult salmi ütlesid.
Poistega oli seotud teinegi hea etteaste - poistekoor. Sellist meestelaulu pole Koigi koolis vist juba kümmekond aastat kuuldud. Kuigi teismelised noormehed oleksid vőinud oma lauluhäält julgemalt kuulda lasta - publikuks olid ju nende oma emad ja vanaemad, kelle ees ei tasu häbeneda! Tegelikult tasub ilusa hääle üle pigem uhkust tunda.
Hea oli näha, et on toimima hakanud normaalne koostöö kooli ja kultuurimaja lauljate vahel. On olnud aastaid, kus kooli pidudel üldse kultuuriseltsi lauljaid ei näinud. Panna parimad lauluvőistluse lapsed esinema emadepäevakontserdil on igal juhul kiiduväärt mőte. Vanemad tahavad ju kontserdil näha eelkőige ikka oma lapsi ja paljud neist laulavad just kultuuriseltsi juures.
Ja tore, et Koigis on taas peale kasvanud uus eestikeelsete tublide lauljate pőlvkond.
Rahvatants on ilus alati, kuid kui rühm on koos tantsinud alates esimesest-teisest klassist ja jőudnud 7.-9. klassi rühmaks, on vahe üüratu. Kui väikesed tantsijad mőjuvad lihtsalt armsalt ja armas on isegi see, kui neil midagi lastepäraselt sassi läheb, siis vanima rühma kogenud tantsijate korralik tants vői täpne jalaliigutus vőib lausa külmajudinad üle selja jooksma panna.
Aga see ei käi ainult tantsu kohta - ka kitarristide ansambel läheb iga aastaga paremaks ning repertuaar huvitavamaks.
Kindlasti pole lihtne saada pőhikooli lapsed laulma ja tantsima, eriti veel pubekaeas. Aga kui nad selle aja vastu suudavad pidada ja vanemaks saavad, vőib see neile taas meeldima hakata. Siis tulevad ka tulemused.
Tähtis on mitte vahet sisse lasta ja selle suure töö peavad paraku ära tegema őpetajad. See, kui nad seda suudavad, on väga kőva sőna.
