Tuuli Seire: töötan Austraalia ühel ohtlikumaks peetaval töökohal

Tutvusta ennast natukene neile, kes sind päris hästi ei tunne?

Olen 25-aastane ja pärit Kareda külast. Oma hariduse olen omandanud algselt Peetri Põhikoolis ning seejärel asusin õppima Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli (nüüdne Järvamaa Ühendatud Kutsehariduskeskus).

Türi TMK-s õppisin neli aastat. Sellest esimese kolme aastaga omandasin koka eriala, kuid olen alati soovinud midagi enamat. Seetõttu läksin edasi õppima väikeettevõtlust ja spetsialiseerusin peokorraldusele. Pärast kutsekooli lõpetamist töötasin omandatud erialal catering-teenust pakkuvas ettevõttes, olles juhi assistent kaks aastat. Soovist ennast veel täiendada, astusin Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli õppima ärijuhtimise erialale ja spetsialiseerusin finantsjuhtimisele.

Kuidas sündis mõte minna Eestist ära ja miks valisid just Austraalia?

Kõrgkooli kolmanda kursuse ajaks oli Eesti sügavas majanduskriisis, mistõttu läks ettevõte, kus töötasin pankrotti. Pikalt proovisin tööd leida, kuid ikka tulutult. Nii tekkiski mõte proovida õnne kusagil mujal. 2011. aastal täpselt kaks nädalat pärast kõrgkooli lõpetamist võtsin oma väkese seljakoti ja astusin lennukisse.

Alustasime oma seiklust kolmekesi ja koos reisisime neli kuud. Nagu ütleb Austraalia tunnuslause "Down Under", see on paik kusagil kaugel, soe ning seiklusi tulvil koht. Kaugel sellest, millest ma nii pääseda tahtsin. Kindlasti üheks suureks plussiks oli veel Austraalia kindel majandus, kus eestlased on hinnatud töötajad. Lisaks olid kaks kallist sugulast Heli ja Lauri seda imelist rohelist mannert juba avastamas käinud. Tänaseks olen siin elanud juba üle aasta ja ennast mugavalt sisse seadnud. Tuleviku suhtes tean ainult niipalju, et mul on veel järgmise aasta märtsini viisa, eks siis paistab mis saab. Kas tekib tõesti Eesti igatsus või üritan uut viisat taotleda. Kahjuks on siia jääda soovijate hulk väga suur, mistõttu viisa saamine on väga keeruline.

Millega sa seal tegeled?

Kogu siin elatud aja olen teinud erinevaid farmitöid. Esimeseks töökohaks New South Wales-is oli viigimarjade korjamine, kuid juba kolmandal päeval küsisin end pakketsehhi tööle, kuna viigimarjade piim, mis marjade korjamisel eraldub, oli ära söönud naha mu randmetelt.

Edasi liikudes South Australiasse töötasin kõrvitsafarmis nii korjamises kui pakkimises.

See oli üks lahedamaid kogemusi minu elus, kuidas esimesed neli päeva oli kogu keha nii haige ja ma tundsin end nagu 100-aastasena. Kus me kolme vapra eesti tüdrukuga tegime poistele pika puuga ära. Edasi tuli mandariinide korjamine, ma ei olnud elu sees nii suuri mandariine näinud. Need olid isegi suuremad kui Eestis müüdavad apelsinid.

Järgmisena proovisime kätt apelsinidega.

Neli kuud koos reisinud, otsustasin eraldi edasi minna ja kolisin ära Queenslandi, kuhu olen jäänud tänase päevani. Töötan siin banaanifarmis, mida peetakse üheks ohtlikemaks töökohaks Austraalias. Soe ja niiske kliima on meelejärgi troopilistele madudele, krokodillidele, ämblikutele ja paljudele muudele mürgistele loomadele.

Seitse kuud tagasi hammustas mind tööl üks ämblik ja sellest tekkis mu jalale väga tõsisne infektsioon. Õnneks ise töötades ma pole mürkmadusid eriti tihti kohanud, kuid selliste väheohtlike ussikestega olen juba harjunud. Vaba aega üritan võimalikult aktiivselt veeta. Käin majakaaslastega kalal, teeme väljasõite metsikusse loodusesse ja külastame sõpru.

Alles hiljuti saabusin tagasi üheksapäevaselt puhkuselt Indoneesiast Bali saarelt.

Kas harjumine uue kultuuri ja inimestega oli raske?

Kuna olen kogu aeg eestlastega koos elanud, ei ole ma väga suur kultuuri erinevust tajunud. Kuid siin on inimeste ellusuhtumine hoopis teistsugune. Siin ei ole oluline, mis firma riided sul on või mis maksab auto. Inimesed pööravad palju rohkem tähelepanu üksteisele ja oma perele. Nende elu tundub palju lihtsam ja muredevabam, sest pole kogu aeg soovi kellestki parem olla. Kuid haridussüsteem on Eestis kohe kindlasti tunduvalt parem kui siin. Siin lihtsalt puuduvad lastel unistused.

Kui Eestis läheb laps hommikul kooli, siis ema ütleb ikka, et "õpi, õpi hoolega" aga siin öeldakse talle hommikul lihtsalt "have fun". Nende jaoks ongi õppimine nagu mäng. Seetõttu ei oska ka täiskasvanud midagi eriti loovat teha vaid jälgivad etteantud piire. Samas on nii väga lihtne elada. Austraallasi eristab eestlatest kindlasti materiaalne kindlustatus.

Siin on inimestel palju rohkem kindlustunnet ja võimalusi, kuna palga ja hinna suhted on paigas. Siin ei elata peost suhu ja pangalaen kirvena kuklas kiikumas.

Kuidas suhtled lähedastega ja mida arvavad nemad sinu äraolekust?

Interneti ajastul on kõik võimalik. Suhtleme nii tihti kui võimalik, helistame ja kirjutame, lihtsalt ajavahe seab omad piirid. Ausalt öeldes ei olegi ma kunagi päris otse nende arvamust küsinud. Kuid ma ütlen alati, et mina olen õnnelik just siin ja see peaks olema nende jaoks parim põhjendus.

Ma elan siin, mitte lihtsalt ei eksiteeri, nagu seda Eestis tegin.

Mida soovitad teistele, kellel on sama plaan tulevikus?

Kindlasti julgust, see siin on koht, kus keegi ei oota ees ja keegi midagi hõbekandikul ette ei kanna. Siin õpib alles tõeliselt end tundma. Kindlasti soovitan kaasa võtta piisav materiaalne tagavara, sest siin on elu märksa kallim kui Eestis. Lisaks soovitan lugeda erinevaid blogisid ja küsida inimeste käest nõu. Kaasa võtta ainult esmased asjad, sest siin on päriselt ka kõik poed olemas ja tsivilisatsioon eksisteerib. Interneti ja telefonileviga on probleeme, kuid see meenutab lihtsalt Eestit 10 aastat tagasi. Kes siis seda aega ei mäletaks? Kus internet oli väga aeglane, telefonide levi kohta liikus naljakas reklaamlause "pole levi, pole arvet". Kuid see on kogemus kogu eluks, siin on aega elu üle järele mõelda või võimalus korjata ülikooliõpinguteks raha.