Mis oleks, kui oleks...

Olen olnud üks Keila Jõepargi elluäratamise taganttorkijaid, seda vähemalt Keila Lehe veergudel. Praegu Jõepargis toimuv teeb tõesti rõõmu ja annab lootust, et lõpuks ometi saab see metsistunud ala linna piiril korda ning pakub linnaelanikele meeldivaid võimalusi puhkamiseks ja jalutamiseks.

Kuigi - kus suuri asju tehakse, seal (vist) ikka laastud lendavad, ning tundub, et ka selles tegemises on oma tõrvatilgad, mis võib-olla oleksid võinud olemata olla. Mind tõsiselt huvitab projekteerija või maastikuarhitekti nägemus, et teada saada - miks rajati uus sild just sellele kohale? Kõigiti loogiline koht sillale oleks olnud Jõe tänava pikendus, mis praegusega võrreldes oleks andnud terve rea eeliseid: esiteks - silla oleks saanud valmis ehitada ilma selle kõrvale ümbersõiduteed rajamata, teiseks - koos sillaga oleks saanud lahendada ka maa-aluste kommunikatsioonide üle jõe viimine (praegu püütakse neid tulevase jõesängi alla süvistada), kolmandaks - oleks kaotatud Linnuse tänavat ja Tuula teed ühendav tarbetu teelook, neljandaks - uus sild oleks maastikuarhitektuuri osana vaadeldav piki tulevast jõesängi, viiendaks - Jõe tänava pikendamine oleks õigustanud tänava nime, sest tänaval on sild üle jõe. Oleks, oleks, oleks... Öeldakse küll, et pärast kaklust rusikatega ei vehita ja tagantjärele tarkus on mõttetu, aga hingel kripeldava pean siiski välja ütlema. Ning oleks kergendav, kui praeguse idee autor oma seisukohti tutvustaks, miks just nii tehti.

Veel jõest, õigemini selle vasakpoolsest harust. Praegust veeseisu jälgides tundub, et jõesängi süvendustöödel pole küllaldaselt (kui üldse?) loodimistöid järgitud, jõge tahetakse justkui vastumäge voolama panna. Tekib hirm, et kui sängi on vaja täiendavalt süvendada, kannatavad selle all kallastele äsja istutatud puud ja põõsad.

Väga tahaks loota, et uue jõesängi Tuula-poolsesse ossa ehitatakse vähemalt üks jalakäijate sild, millest ka lapsevankrit lükkavad emad-isad saavad üle kõndida. Rääkimata pinkidest, mida vandaalid jälle rõõmuga teisaldama ja lammutama saaksid asuda. Aga see on omaette probleem!

Kokkuvõttes võib senitehtu üle siiski rõõmu tunda ja loota, et tegemist pole kampaaniaga, vaid Jõepark jääb Keila linna üheks kaunimaks kohaks!

Erik Tohvri kirja kommenteerib Jõepargi taastamise projekti juht linnaaednik Inge Angerjas:
„Kõik Keila Jõepargiga seonduv on väga huvipakkuv teema ja viimaste aastate muutused on toonud ka palju tagasisidet linnakodanikelt. Jõepark on maastikuliselt keeruline objekt tiikide, kanalite ja poolsaartesaartega, mis kahjuks on täna maastikus ainult veel aimatavad nagu ka jõesäng taastatud silla juures. Uut silda ei saanud planeerida eramaale ja nii peeti õigemaks see ehitada ajaloolise silla asukohta. Jõe vasakharu taasavamisel jääb põhiline veevool läbima endiselt jõe paremat haru. Ekspertarvamuse (Kobras 2011) käigus veevoolu kontrollmodelleerimise tulemused näitavad, et erinevate vooluhulkade korral jääb paremasse harusse 60- 84% praegusest vooluhulgast. Ekspertarvamusega saab tutvuda Keila Linnavalitsuses.

Linnavalitsus on arvestanud jõeäärse hoolduskohustusega. Maastikuhooldus vanades mõisaparkides nõuab aastatepikkust järjekindlat tööd.

Arvestades aspekti, et Jõepargi piirkond koos Keila jõega on linnaelanike jaoks olnud varasemalt väga atraktiivne puhkekoht, on linn algatanud detailplaneeringu Tuula tee ja Keila jõe vasakharu vahelisele maaalale puhkeala loomiseks."