Mu süda jääb sinuga, Setomaa...

Selline tunne valdas meid Setomaalt lahkudes. Veetsime Iisaku Kunstide Kooli kunstiõpilastega Värskas joonistades ja maalides kolm imelist juunikuu päeva.

Peatusime Värska Gümnaasiumis. Meie kasutada oli spordihoone. Kuigi elasime-magasime peeglitega tantsuklassis, oli antud lahke luba ka seina taga asuva spordisaali kasutamiseks. Esimesel päeval veetsidki lapsed seal palli taga ajades enamuse ajast, sest kallas vihma ja väljas joonistamisest ei tulnud midagi välja. Tutvusime koolimajaga ja leidsime, et Iisaku koolimaja on paremas seisus. Aga remondiplaanid on  peetud Värska kooliski ja spordihoone ning eriti staadion ongi juba väga uhked. Kui gümnaasiumi ja muusikakooliga oli tutvus tehtud, korjasime lilli ja proovisime neid joonistada. Poleks olnud midagi üllatavat, kui esimesel päeval oleksid pildid aia taha läinud - pole jõudnud ju endid veel joonistamise lainele häälestada. Aga ei läinud! Ju mõjusid kooliaiast pärit lopsakad lupiinid, päevaliiliad, anemoonid ja sõnajalalehed piisavalt inspireerivalt.

Teise päeva veetsime Seto Talurahvamuuseumis. See oli imeilus päev - nii ilma kui olustiku, meeleolu, pererahva lahkuse ja valminud piltide poolest! Joonistamisest ülejäänud aega võisid lapsed  kasutada mänguplatsil ronides ja kiikudes või hoopis muuseumi püsielanikke - kitsi, kanu ja noort sälgu uudistades. Täielik taluidüll. Nii tõene, et tundsin peaaegu soovi talutoimetusi tegema asuda. Sälg laskis lastel ennast kenasti patsutada ja puha, aga muuseumirahva sõnul pole tark tegu talle peost meelehead pakkuda - siis muutuvat loom pealetükkivaks ja oleks valmis kasvõi bussi järgi tulema, et veel midagi põske saada. Jõudsime palju joonistada, aga veel rohkem huvitavat  jäi pildile püüdmata. Võib-olla ehk kunagi edaspidi...

Kolmandal päeval jõudsime enne ärasõitu veel kirikaias joonistada - kes õigeusu kirikut, kes väravat, kes mõnda huvitavat ajahamba poolt õilistatud hauatähist. Peale lõunat tahtsid veel laagrilehed ja mõned teosed lõpetamist ning pildid hindamist. Spordisaali põrandale laotatud näitus sai uhke, vaatamas käinud gümnaasiumi direktor ja õpetajad jagasid kiidusõnu. Teiste juurde rivistasime ka õpetajate Pille ja Viia  joonistused. Olgu meeldetuletuseks öeldud, et Pille ja Viia ei ole kunsti õppinud. Pillel vähemalt on mitmeaastane kunstilaagri kogemus, klaveriõpetaja Viia polevat aga enda sõnul peale koolipõlve midagi joonistanud. Ometi said  nende pildid päris head. Võtaksime nad kunstiklassi vastu küll, olid lapsed nõus. Laagrilised said väga headele hinnetele ja väikesele maiusele lisaks ka ohtrasti kiita. Oli tõesti töökas, mõnus, lustlik ja sõbralik seltskond!

Setomaast jääb meelde kaunis loodus ja külalislahked inimesed. Jääb meelde korrastatud ja hoitud Värska, mis oma metsaläheduse ja mändiderohkusega mõjuski kui üks suur sanatoorium ning sõbralik ja vastutulelik teenindus Hirvemäe puhkekeskuses, kus me söömas käisime, grilliõhtut pidasime ja ohjeldamatult mänguväljakut kasutasime - nii enne kui pärast sööki. Lahkest vastuvõtust koolis ja muuseumis oli juba eelpool juttu - suured tänud veelkord!

Hirvemäel grilliõhtut pidamas. Foto: Kaja Tina

Jääb meelde Setomaa omanäoline kultuur, mis on ometi nii lähedane, mõistetav ja soe. Ja see, kuidas seal oma kanti külalistele välja osatakse pakkuda - ei ühtegi pealetükkivat ega silmariivavat plagu, ometi on kõik nähtav ja leitav, brošüürid ja voldikud südamega koostatud ja kujundatud.  

Jääb meelde meie endi vahva seltskond - toredad lapsed ja abivalmid kolleegid. Ning bussijuht - oma tagasihoidlikul ja vaiksel moel alati abiks ja toeks, kui seda vähegi vajasime.

Kolme südantsoojendavat päeva Setomaal jäävad meenutama loomulikult ka toredad joonistused, mida augustis-septembris Iisaku muuseumis näitusel vaadata saab.