Iisaku Gümnaasium korraldas elamusterohke tantsupäeva
Laululava kõrval võttis koha sisse žürii, lausuti avasõnad ja meeleolukas tantsupidu võis alata. Kõik klassid olid ette valmistanud ühe peotantsu ja ühe massitantsu. Mida edasi, seda uhkemaks etendus muutus. Keda kõike seal näha ei saanud! Tantsunumbreid oli alates Eesti rahvatantsust ja kantrist kuni kaugete Hawaii ja Himaalaja jalami rahvaste tantsudeni välja. Lisaks sammude selgeksõppimisele ja lavastamisele oli pööratud tähelepanu ka sobiva riietuse leidmisele, mis tuli loomulikult igati kasuks. Jumal teab, kust kõik need uskumatud püksid, seelikud, rätid ja kaabud hangiti. Ja kui klassis nappis julgeid poisse, tõmbas tüdruk pikad püksid jalga ja pani pintsaku selga ning 10.klassi neidude tantsupaar rabas oma kirglikkusega kõiki!
Kõige üllatavam oli abiturientide ajalooline, õigemini lausa eelajalooline omaloominguline tants. Või lausa etendus. Esinesid ainult noormehed. Eriti mõjusaks tegi selle kava Oliveri poolt didgeridoost välja manatud jämehäälne helitaust. Ürgne taplus mõjus nii ehtsalt, et ühel väiksel lapsel publiku hulgast tuli lausa nutt peale.
Koopaelanike sõjatants didgeridoo ürgsete helide saatel.
Lisaks lastele astusid üles ka õpetajad. Nemad olid õppinud selgeks flamenco ja direktor Margus Rajas näitas oma dramaatilise esitusega efektselt, kuidas hakkama saada hulga uhketes seelikutes sirgeseljaliste alluvatega. Lapsevanemadki pole meil kehvast puust - Bony M „Rasputini" saatel rabati diskotantsule tantsijaid juurde ka pealtvaatajate seast ja meeleolu oli laes.
Ükski jutt ei suuda kogu etenduse meeleolukust ja toredust edasi anda. Kõige parema ülevaate said ikka need, kes vaatama olid tulnud. Loodetavasti jätkub hakkajal huvijuhil Pille Roosil edaspidigi värskeid ja vahvaid ideid kogu koolipere ja lastevanemate koostööle kaasamisel.
Kus on pea ja kus on jalad?
