Mart Kuura päästis Kohila mõisa alevi koledaima ehitise tiitlist
Tosin aastat hiljem, kui krohviparanduste ja värskelt valgendatud seintega Kohila mõis 2012. aasta kevadel lume alt ereda pärlina välja sulab, seisab Mart oma hiiglasliku mõisa ees ja tunnistab tagasihoidlikult, et ilus küll, aga aeg on oma töö teinud. „Veatuks pärliks ei saa Kohila mõis kunagi, ehkki püüan," ning lisab naljaga pooleks, et ehk nüüd hakkab kätte jõudma aeg, mil Kohila mõis alevi koledaima ehitise tiitlist lahti saab.
Praegu näeb mõisa hoovil ka vanu autovrakke, needki ootavad omaniku sõnul aega, et oma koht mujal sisse seada. Tasapisi hakkab kogu mõisakompleks ilmet võtma, ait-kuivatis on valla keskraamatukogu, vinkelmajana tuntud tall-tõllakuur ootab muinsuskaitsja hingega omanikku, sellist nagu on Kohila mõisal.
Judo ja muinsuskaitse
Mõni aeg pärast mõisaomanikuks saamist kohtus Mart juhuslikult siinses poes käies oma Tallinna treeneri Andres Lutsariga, kes ka aeg-ajalt Kohilas elas. Mõlema üllatus oli suur. Varsti tegigi Andres Mardile ettepaneku hakata Kohilas judotreeninguid juhendama.
Mõeldud-tehtud, judomatid pandi maha mõisa esimese korruse ruumis, kus tänaseni püsib üks säilinud originaalahi. Mardi sõnul tuli Kohilas aga nii palju huvilisi trenni, et tal Tallinnas töötamiseks ei olnudki enam mahti. Koos abikaasa Elmiira ja poeg Mauriga otsustati end lõplikult Kohilasse sisse seada.
„Aitado on ainus judoklubi Raplamaal ja siinsed judotreeningud kindlasti rikastanud ümbruskonna spordimaastikku. Võistleme palju, tulemused on väga head. Julia Babtšenko Eesti Meistrivõistluste kolmas koht; A-klassi meistrivõistluste Tanel Karro II ja Mereli Koppelt III koht; B-klassi meistrivõistluste Krister Riska ja Martin Jarovikov III koht on kindlasti tähelepanuväärsed saavutused" kiidab pühendunud treener oma õpilasi.
Vaatan mõtlikult uhke ahjuga treeningsaali ja Mart Kuura justkui loeks mu mõtteid: "Me võime ju vaielda, kas judo sobib siia mõisa, aga täna on maja täis elu, laste möllu. Hoone ise on väga tugev ja killuke ajaloost, see kõik sobib judoga väga hästi kokku, sest judo vajab tugevat maja - nooruse jõud on võimas ja papist majad sellele vastu ei pea. Tänaseks on I korrusel ka pesemis- ja riietumisruumid ning tualetid enam-vähem välja ehitatud.
Ka muinsuskaitse mõte on mulle lähedane, olen ise Tallinna Ülikoolis mööbli restaureerimise loenguid lugenud ja käsitlenud muinsuskaitse temaatikat. Leian, et vanad hooned peavad vanaks jääma, ei ole mõeldav, et iga uus omanik hakkab vana väärtuslikku hoonet omal soovil ümber tegema. Samas võiks ju tahta ka Kohila mõisa taastamist nagu see oli enne 1905. aasta põlemist, sammastik uhkesti ees. Restaureerimise puhul on aga alati tulnud kasuks kõige säästlikumad lahendused, siis säilivad kõik hoone kihistused, mis pärit erinevatest aegadest, ei ole tark neid ajastuid kunagise kuju taastamise nimel hävitada. Krohv on siin maja seinas kaua olnud, krohvi kihtides on tegelikult peidus maja ajalugu, nii et püüdsin krohviparandusi tehes võimalikult palju vana kihti säilitada. Tänapäeval on komme vana krohvikiht maha tõmmata ja uus peale krohvida, vanasti muudkui kasvatati hoonet. Näiteks maja otstes asuvad peitaknad on vähemalt paarsada aastat vanad. Siin on detaile, mis on säilinud väga vanast ajast. Mõisal on ajast aega hästi läinud. Siin on läbi ajaloo asunud kõik Kohila eluterved asutused: lasteaed, paberivabriku kontor, haigla," loetleb Mart Kuura.
Jaapanis öeldakse, et isa peab olema eeskujuks oma pojale ja poeg peab tahtma olla parem kui isa, vastab Mart Kuura küsimusele, mis on ta eesmärk. „Laps on koduse kasvatuse ja hoiakute vili, kes kujuneb ümbritsetuna oma pere ja sõprade seltsist. Minu väga suur mõjutaja on olnud ka treener Andres Lutsar, rõõmsameelne, aus ja samas otsekohene inimene. Tema karisma muutis vestlused väga huvitavaks. Huumorimeel saatis teda kõikjal. Kõik inimesed, kes Andrest tundsid, mäletavad tema legendaarset portfelli, kust ta alati midagi kingituseks välja võlus. Ta ei tulnud kunagi külla tühjade kätega. Samuti tunnustas ta igas trennis mõnda last. Olen veendunud, et temasugust laste treenerit mujal maailmas ei leidu. Iga trenni lõpus pidas ta õpetliku, paari lauselise loengu eluväärtustest. Kui Andres mainis sageli: „Poisid te olete õnnelikud, et olete terved!", siis mina võiksin öelda, et olen õnnelik, et mul oli võimalus õppida sellise treeneri juures!"
Mart Kuura vaatab ühiskonna ja kogukonna peale nõnda nagu judo põhimõtted ütlevad: jälgides tähelepanelikult ennast ning situatsioone, märgates inimeste käitumist, pöörates tähelepanu kõigele ümbritsevale. „Ausalt ja päriselt tunnen ma kogukonna liikme ja treenerina puudust inimestest, kes mõtleksid oma järeltuleva põlve peale. Täna on väga palju neid, kellel on ükskõik, mis nende lastest saab. Isad ei ole eeskujuks oma poegadele ja pojad ei oska olla paremad oma isadest," on Mart tõsiselt murelik. Samas ei ole ta nõus ka sellega, et inimesest endast justkui ei sõltukski midagi: „Ajalugu peab saama endale ise kujundada, sa ei pea elama selles ajaloos, kuhu justkui oled määratud, et läks nii ja midagi ei saa teha. Alati saab teha oma loo ja oma ajaloo," ütleb mees, kes kahekümne kolmeselt hakkas kirjutama oma elulugu Kohila mõisnikuna.