Suur pettumus

Need, kes sel pühapäevahommikul möö­da Kastani tänavat kirikusse tulid, olid kindlasti üllatunud, kui nägid mulla- ja kivihunnikute otsas silti „Sellel mullal ja kividel on peremees olemas".

Juuru elani­kud, kes sealkandis liiguvad, teavad, et need hunnikud on Kastani 2 aia taasta­miseks. Maaküttesüsteemi ehitamine rik­kus selle ära ning taastamine nõuab ras­kel masuajal raha ja aega. Muld ja kivid ongi ostetud, et tasapisi aeda korda teha. Et need ei tekkinud sinna eile, näitab ka läbikasvanud rohi.

Sel ilusal laupäevahommikul päike pais­tis, linnud laulsid, Eurovisioon oli tule­mas ja kõik see tegi elu ilusaks.

Tulime sõbrannaga poest, kui märka­sime kaugelt, et keset meie tänavat seisab võõras auto ja keegi teeb minu mullahun­niku kallal kiiret tööd. Labidas lendas ja muld langes täpselt järelkärusse. Meeste­rahval oli kiire, naisterahvas aga teostas järelvalvet. „Vabandage, mis siin toimub?" küsisin mina kaugelt. Naine kohkus ja mees jäi seisma.

Midagi nad pomisesid, et muld oli väljaspool aeda ja nad ei teadnud, et see on kellegi oma, et kedagi ei olnud, kelle käest küsida, ei pidanud nad ju ometi ki­riku käest küsima. Nende arust oli see raudne argument, et muld on väljaspool aeda. Kas tõesti pean ma seda tuppa tas­sima, et keegi ei tuleks varastama? Muide, väljaspool aeda seisab ka minu auto... Ometigi on eestlane alati teadnud, isegi nõuka ajal, et igal asjal on omanik ja võõrast ei tohi luba küsimata võtta. Võtab see, kes pani. Seda tõtt teab iga laps.

Minu poeg olevat neil lubanud mulda võtta, mulda, mida me ise ostsime. Siis hakkas mees vanduma, et laseb kopal mul­le mulda tuua. Olin täielikult tummaks löödud, et küsida, miks pidi ta mulle tel­lima ja mitte endale. Ta ei teinud liigu­tustki, et mulda, mida kogemata omasta­sid, tagasi visata ja vabandades lahkuda. Ei. Nad lahkusid koos mullaga järelkä­rus.

Küsisin poja käest, miks lubas ta võõ­rastele inimestele meie mulda. Ta vastas, et teatas neile, et see kuulub meile, kuid tal oli piinlik temast vanematele inimes­tele käitumisloengut pidada. Ja kui ta ära läks, ei lahkunud nad, vaid jätkasid labi­daga vehklemist. Kuna mina olin vähem viisakas, siis lahkusid nad otsekohe, kuid koos minu mullaga.

Samal õhtul selgus, et meie naabrinai­ne nägi neid ja ilusa hispaania nimega naisterahvas tervitas teda rõõmsameel­selt. Kas tõesti ei olnud kellegi käest kü­sida?

Teisest küljest, kui nii võtta, ehitavad ju inimesed endale suvilat. Ja NEIL on mulda vaja. Mis sest, et võõrast.

Kui me 12 aastat tagasi Tallinnast Juu­ru kolisime, oli linnalapsele üheks meel­divaks üllatuseks see, et tee äärde välja­pandud asjad (äkki läheb kellelgi vaja) seisid seal paar nädalat, enne kui tuldi küsima, kas need võib endale võtta. Ei ole kunagi kaduma läinud ega rikutud asju, mis ilu pärast väljaspoole aeda pan-dud. Kõik need väikesed tähelepanekud tegid südame soojaks ja elu hubaseks.

Uskuge või mitte, ei saanud ma tol ööl magama jääda, see häbematu vargus, mis toimus keset valget päeva, kõikide nähes, jättis sügava jälje ja võttis kindlustunde ära.

P.S. Nädal on möödas, ei koppa mul­laga ega suvilaehitajat...

P.P.S. See lugu ei ole mullast...