Jaaniõhtu möödus võisteldes ja jõudu katsudes

Rahvakalendri ühe olulisema suvepüha - jaanipäeva ning seejuures ka vőidupüha tähistamist on eesti rahvas oluliseks pidanud juba mitusada aastat. Hallidest aegadest saadik on kombeks suvist pööripäeva tähistada püha tule tegemisega ning puhastusrituaalina sellest üle hüpata. Jaanipäeva tähenduse vőtab kőige paremini kokku üks Virumaalt pärit ütlus: "Jaanipääv oli üks ilo ja unne pääv kőigile."

Päinurme piirkonnas sellel aastal üle lőkke hüppamiseks küll ei läinud, kuid kohalikku jaanikut otsustati ühiselt tähistada 22. juunil. Päikesepaistelisel suveőhtul kogunes kohalikku rahvamaja parki kenake hulk rőőmsameelseid ning särasilmseid pidulisi, kes leidsid kiirete asjatoimetuste ning perekondlike kokkusaamiste kőrvalt aega ja tahtmist ühiselt vastu vőtta aasta kőige valgusrikkamat ööd. Nagu Päinurmes tavaks saanud, sai siinne jaaniőhtu alguse sportlike katsumustega. Mario Traksi eestvőttel panid küla noo-remad elanikud proovile oma oskused korvpallis. Selleks puhuks oli eelnevalt vőistluse organiseerija poolt korrastatud korvpalliplats - värvitud korvpallilaud ning asfaldile värskelt märgitud tähisjooned.

Kuna meil kuulub kordaläinud jaanipäeva juurde ka vőrkpallimäng, siis ei jäänud ka seekord pallilahing pidamata. Korrastatud väljakul kohtusid Päinurme ja Kütimäe noored pallihuvilised.

Pärast tormilise mängu lőppu, tegi pillilugudega algust ansambel „Visiit". Kolmest mehest koosnev jaanikuansambel lőbustas rahvast hiliste öötundideni. Samaaegselt algasid kohaletulnud laste ja noorte osavusvőistlused ning rahvalikud mängud. Ülle Mültsi eestvőttel oli vőimalik oma osavust proovile panna nii jalgratta vigursőidus, -takistussőidus ning -aeglussőidus. Samuti vedasid lapsed vägikaigast, tőmbasid köit ning viskasid saabast.

Jaaniőhtul oli rohkelt tegevust ka täiskasvanutest aktiivsematel ning julgematel pidulistel. Oma rammu ja osavust sai proovile panna nii őllekasti tőstmises, naela täpsuslöömises kui ka saapaviskes. Üheks huvitavamaks jőu ja kavaluse katsumiseks oli poksikinnastega kommide avamine ning seejärel küünalde süütamine kiiruse peale. Palju elevust ning osavőturőőmu pakkus see nii meestele kui ka naistele. Siinse jaanipäeva rahvavőistluste kulminatsiooniks oli traditsiooniline köievedu ning sangpommi rebimine. Jőukatusmine kestis koguni peale tantsuansamb- li lahkumist. Köieveos pidasid tasavägise lahingu maha Päinurme ja Adavere jőulisemad pidulised. Sangpommis vőidutses juba mitmendat aastat järjest Herki Susi, kes oma osavuse ning jőuga ka selle aastal sai küla parima rammumehe tiitli. Siinjuures tuleb tődeda, et sangpommi rebimisel ei jäänud alla ka julgemad naised, kes jaaniööl samuti pommi tősta proovisid. Tublimad neist olid Ija Masti järeltulijad Inna ja Maris. Rahvamängude vaheajal ning tantsuansambli saatel süüdati küla lőkkeplatsil ka traditsiooniline jaanituli. Silmailu pakkuva tuleaseme olid valmistanud kohalikud lőkkemeistrid Otto Kaju ja Jüri Kalder. Lisaks eelmainitule oli jaaniőhtul avatud külaseltsi poolt organiseeritud kohvik Signe Grönmani eestvőttel ning kohalik koduloomuuseum.

Üldiselt vőib tődeda, et seekordne Päinurme jaaniőhtu oli igati kordaläinud. Seda eeskätt tänu soojale ja päikesepaistelisele ilmale, toredale ansamblile, rohketele rahvamängudele ning aktiivsemate külaseltsi liikmete vabatahtlikule tegevusele ühtse küla mőtte säilitamise eesmärgil.