Kuidas Wales’is eesti ragbivõistkond sündis
Mõte seal elamisest, töötamisest ning keele praktiseerimisest tundus ahvatlev, kuid ahvatluseks see alguses ka jäi. Kuna ma ülikooli edasi õppima ei läinud, olin pool aastat lihtsalt kodus. See oli üks igavamaid perioode mu elus, kõik sõbrad olid kas Tallinnas või Tartus ning mina Tormas. Tundus, et hakkan eemale jääma oma sõprade elust ning pole enam nendega huvitavaid teemasid arutada. Seepärast võtsin ennast kokku ja ütlesin Kristinale, et sõidan 13. jaanuaril koos temaga Wales'i.
Jõudsime umbes 12 paiku öösel Abrystwythi, reis Londonist Wales'i oli tappev. Ma pole eluski nii palju jooksnud, et kusagile õigeks ajaks jõuda, ja veel kohvriga. Rongisõidust mäletangi ainult jooksmist ning rongidest peaaegu maha jäämist. Õnneks olid inimesed väga sõbralikud ning abivalmid ning aitasid mind mu kohvriga.
Järgmised päevad kujunesid huvitavateks: tutvumine linnaga ning CV-de viimine ühest kohast teise. Veebruaris juba tundus, et asjad lähevad allamäge - tööd pole ning raha otsas, mida teha?
Mõtlesin, et kui 14. veebruariks tööd ei saa, on asi jama ja sõidan koju. Aga just 14. helistati mulle hotellist ning mind taheti proovipäevale. Et olen harjunud koristustöid tegema, polnud esimene proovipäev minu jaoks tappev ja nii oligi töö minu. Ülesanneteks olid tubade ning vannitubade koristamine, voodite tegemine, põrandate pesemine ning suupistete ja veepudelite viimine tubadesse. Pärast tuli kõik põrandad, koridorid ja trepid tolmuimejaga puhastada. Igal reedel sain palga kohe sularahas kätte. Töötunni hind oli 6,08 naela. Palka sain piisavalt, et ära elada ning ka endale midagi ilusat soetada, väljas söömas või õhtuti sõpradega käia.
Kuna meil on eestlaste grupp Facebookis "Estonians in Aberystwyth", kirjutas üks eesti tüdruk Marta, et on võimalus osa võtta mais toimuvast üritusest ragbi 7-s, kui me paneme välja oma naistiimi. Alguses sellele postitusele ei reageeritud, sest oli ju aimdus olemas, mis see ragbi endast kujutab. Ja kuna ma käisin tööl, ei soovinud ma, et lähen ühel päeval kipsis käe või jalaga töökohta ja ütlen, et ma nüüd paar nädalat tööl ei käi. Nädal pärast selle teate postitust oli tüdrukuid juba 10, aga vaja oli 14, et üldse registreerida saaks. Niisiis mõtlesin ma mitukümmend korda läbi, miks ja kas ma ikka tahan seda spordiala harrastama hakata.
Jõudsin järeldusele, et sporti mulle ju teha meeldib, eriti võistkonnana, ning mis mul kaotada on? Nii ma siis tiimi läksin ning paari päeva pärast oli meil võistkond koos ja treenerid olemas. Treeneriteks olid kaks ülikooli III aasta tudengit James Mobley ja Hugo Smith, kes on pool oma elust seda spordiala harrastanud.
Treeninguid toimus nädalas kaks, üks oli fitness-trenn, kus tegime igasuguseid jookse, lihasharjutusi ning harjutasime palli käsitsemist. Teises trennis, õppisime ragbit kui mängu tundma: asetust platsil, teise inimese pikalijooksmist ning meeskonnatööd. Trennid olid alati suurt pingutust nõudvad ning meile ei halastatud, vaid aina viidi viimse piirini, kui lõpuks nähti, et tõepoolest ei jõua. Tiimi nimeks sai siis Lindad, kuna Linda on ju tõeline eesti naine - tugev, tark, hooliv ning emalik. Teadsime ka, et kui vormi saame, peab see kindlasti olema sini-mustvalge. Püüdsime oma võistkonda maksimaalselt Eesti hõngu panna. Sealt sain ka oma põhilised sõbrad, kellega saime paar korda kuus õhtuti kokku, läksime välja ning rääkisime ikka ragbist ning strateegiatest, kuidas turniiril teistele ära teha.
Kõige tähtsam, mida ragbit mängides peab silmas pidama: palli tuleb alati sööta selja taha oma võistkonnakaaslasele, joosta tuleb otse, et skoorida, alati tuleb jälgida enda ees olevat vastast. Igal mängijal on oma vastane, keda rajalt maha krabada. Alati, kui minna vastast maha jooksma, tuleb haarata jalgadest ning tugevasti pigistada, et vastane kukuks. Platsi suuruseks oli 68x100m.
Kui näiteks mind maha krabati ning mul oli võimalus püsti tõusta ja edasi joosta ja veel skoorida ka, oli kops juba nii koos, et edasi enam joosta ei jõudnud. Turniiril osales meie kategoorias kokku 16 võistkonda. Tuletan meelde, et meie olime kõigest neli kuud kõvasti trenni teinud ning teised tiimid rohkem kui aasta.
Meie usinus, tahtejõud ning meeskonnatöö tõi meile 6. koha. Meil oli oma telk koos sini-must-valge lipuga ning pea kõik turniiril osalejad teadsid, kes on Lindad ning kust me tuleme. Meie võistkonna koosseis küll muutub sel aastal, sest mitmed lõpetavad ülikooli ning lähevad laia ilma õnne proovima, kuid päris mitmed uued näod on avaldanud soovi meiega liituda. Ka uus treener on juba ehk olemas. Võib juhtuda, et lähen sügisel tagasi Wales'i ning mängin ragbit edasi, kuid võib ka juhtuda, et jään Eestisse ning lähen kooli.
