Käisime Lõuna-Eesti seltsidel külas
Eelmise aasta sügisel hakkas ka meie selts oma teenust välja arendama: koostasime Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetusel äriplaani, soetasime raideri koos lisadega ja nüüd püüame oma teenust ka hästi toimima saada. Meile teadaolevalt niisugust kogukonnateenust keegi Eestis veel ei paku, küll aga on teisi huvitavaid lahendusi, mida kindlasti tasub uudistama minna.
Nii vuraski Rein Taniloo buss mööda Lõuna-Eesti maastikku esimese peatuskoha Uhti Avatud Ateljeeni. See vana kõrtsihoone on uue elu saanud. Majaperenaineproua Kai Paks võttis meid lahkelt vastu, rääkis sidemetest mis teda selle hoonega seob, maja ajaloost ja uuest ärkamisest. Meid kostitati hommikukohvi, omatehtud leiva, kringli ja puuviljadega, viie kaasatulnud lapsele oli veel erisöök. Edasi piilusime Katariina II meele järgi kujundatud sakstetuppa; kus kõik valge ja eksootiline oli vanast ajast säilunuga suurepäraselt kokku sobitatud.
Kel jaksu veel jäi, see müttas nahatöötoas - valmistasime endale nahast järjehoidjaid ning võtmehoidjaid, mehed said püksirihmale isegi mustri peale. Nii töötubasid pakkudes ja kunstnikele oma ruume välja üürides Uhti rahvas elabki.
Järgmiseks peatuspaigaks oli Urvaste seltsimaja, kus nobedad seltsilised ise kama ja kesväkrõpsu valmistavad. Ikka puhastavad, pakendavad ja laatadel müüvad.
Samuti käivad nad naaberkülas Pokumaal toitlustusteenust pakkumas. Naised ise ütlesid, et see ühistöö on neile meelejärele ja kui sellest tüdivad, siis asuvad käsitöö kallale. Üleval tuleb ju pidada suur endine koolimaja ja hoida küla elavana.
Lähemalt uurisime ka nende oma raha - urbanit - mis neil küll vahvalt loodud, kuid seni vähest kasutust veel leidnud. Oleme meiegi väikest viisi oma rahareformile mõelnud, kuid nüüd arvame küll - teeme ära ja enne talve veel laseme oma küla raha ka käibele. Sel ju nimigi välja mõeldud - jullar nimelt - no et ikka kõva vääringuga tuleks! Üks kiire jooks veel ümber Tamme-Lauri tamme ja kiirustasime edasi Sänna poole.
Sänna kultuurimõisas oli majaehitus pooleli. Seltsi juht Hendrik Noor tutvustas oma ettevõtmisi. Ta on kunstnikuhingega noor mees, kes kolis maale ja tahtis seal tõelist kunsti ja kultuuri luua, siis aga tabas end arusaamalt, et ta ei haaku sellesse keskkonda. Taibuka tegelasena muutis ta kiirelt kurssi, nüüd ei ole ta enam üksik hunt keset võõrastavat külarahvast, vaid Sänna kultuurimõis on kogukonnakeskuseks kujunemas.
Seal on puutöötuba, vanade jalgrataste parandus, neil on oma turismiobjekt Sänna taevarada, kus kõik Päikesesüsteemi planeedid on õiges ja tohutult vähendatud vahekorras mõisamaastikule sobitatud. Meiegi ruttasime mööda taevateed Päikest piiluma. Leidlik ja huvitav ja sellega mõis ka teenib - mõis ootab rekonstrueerimist ja kultuurielu arendamist.
Viimaseks peatuspaigaks oli Luke mõis. Loodud sihtasutus Luke Mõis on mitme aasta jooksul suure hulga ilu loonud ja räämas mõisapargist taas kauni maastiku ja tiikide-kaskaadiga lossipargi teinud. Mõisa perenaine Gea Järvela tutvustas meile mõisa ja rääkis pikemalt ka kärnerimaja teenustest. Nad teevad vabaõhuüritusi, korraldavad registreerimisi, teevad oma tooteid koostöös Breti juustufarmiga. Oma töö on neil aga kõik vabatahtlikkusel baseeruv, kindlaks sihiks on aga mõis ja mõisapark võimalikult ehedas ja heas vormis taastada. Tore, et on selliseid inimesi, jäi meil vaid tõdeda ja positiivsete emotsioonide ja heade näidete võrra rikkamana koduteele suunduda.
Sõit läks korda ja Juula vaimu juhatusel pääsesime isegi vihmahoogudest.
Ringsõitu toetasid Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Jõgevamaa Kodukandiühendus koos põllumajandusministeeriumiga ja Tabivere vald.
