Elati esmalt peaasjalikult jahisaagist, sest põtru ja linde leidus metsas küllalt, ja kaladest, mis toodi Mustajõest rikkalikuks lisaks. Teed ja rajad väljapääsemiseks olid nii vaevased ja põhjatud, et suvel võis liikuda ainult jala või ratsa. Vilja jahvatati kodus käsikivil.

Aastate pikku asuti ka teede parandustele ja sillutati need puupakega, mis nii kestvad, et leidusid võrdlemisi heas seisukorras veel minu lapsepõlve päevil.

Kartuses pargiajajate ja muude hädaohtude eest valmistati redupaik Kaspre soosse, saarele, mis piiratud kolmest küljest soodega, kuna neljandast sisse viis kitsas puudest ja põõsastest varjatud teerada.

Tol ajal polnud viisiks võtta nekruteid, nagu tänapäev, vaid noored soldati-ealised mehed, peaasjalikult kehvemad ja need, kellel puudusid eestkostjad, püüti kinni. Harilikult tulid püüdjad, vallakohtumehed, öösi ja viisid poisid une pealt ära. Teenistuse aeg kestis 25 aastat ja harva leidus neid, kes elusalt ja tervelt kroonuteenistusest tagasi ilmusid, seepärast ei leidunud ühtki noormeest, kes vabatahtlikult oleks tahtnud teenima minna.

Kord tuldud Madise pojale Madisele järele, et teda soldatiks viia. Mindud siis koos teele. Urajõele jõudes tulnud kitsast purdest üle minna.

Üks kohtumees a s u nu d Madise ette, teine taha ning hakanud üle purde sammuma. Kesk jõge jõudes virutanud Madis ühe matsu tagumisele ja teise eesmisele, nii et mehed mõlemad vette lennanud, ise aga hakanud kodu poole plagama. Tee ääres peitnud end pika paksu kuuse otsa, et näha, mis püüdjad teevad. Need tulnud märjalt Mustajõele tagasi, ja kui läbiotsimine asjatuks jäänud, läinudf minema. Seepeale ilmunud Madis jälle koju, võtnud leivakoti, kirve, püssi ning läinud Kaspre soosse redusse.

On teada, et Mustjõe talu pea jõukale järjele tõusnud. Madise pojal Reinul, kes koha pärinud, olnud juba kuus hob ust ja suur kari. Poeg Madis asutanud lähedale Venemurru talu.

Vana Madise pojest ja pojapoegadest on neli saanud metsavahtideks, kui pärast see amet sisse seatud.
Järgneb