Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal. V

Aegamööda hakkasime truu Anna abiga oma vara sorteerima, kappe tühjendama, kohvreid pööningult alla tooma ja nõu pidama, mida alles hoida ja linna viia, mida aga ära müüa. Vanapreili von Timrothi abi me selleks ei kasutanud, kuna ta oli üsna viletsa tervisega ja tema silmad olid ka nõrgad. Tislerilt telliti kastid, kirjad käisid Revali ja Saara vahel edasi-tagasi, et meile uus korter ja meie asjadele ulualune kindlustada.

Hilissügisel olime siis nii kaugel, et lõplik lahkumine olenes oksjonist.

Oli sünge ja külm ilm. Puud ja muru olid härmatanud ja särasid hõbedaselt, maa oli kõvaks külmunud ja loigud jäätunud.

Juba varahommikul ilmusid kaks meest, kes pidid oksjoni läbi viima ja vajalikud formaalsused täitma. Kella kümne paiku kubises juba kogu majaesine õu inimestest, kes olid oksjonist huvitatud. Oli kuulda nende kõva jutukõmin, köhimine ja naer. Siis algas oksjon. Oksjonipidaja hääl kõlas üle kohalolijate lärmi hüüdega: „... esimest, teist ja kolmandat korda!"

Me jälgisime aknast toimuvat ja nägime, kuidas kutsar Jaan meie hobuseid üksteise järel demonstreeris, ise pingutuse tõttu näost tulipunane, kui ta mõlemal loomal traavida laskis ja ise kaasa jooksma pidi. Kurbus ja pahameel paistsid tema näost ja ka meid valdas vaikne meeleheide, kui meile selgeks sai, et me kõigest armsast ja kodusest lahkuma pidime. Ka võimetustunne, et me toimuvas midagi muuta ei saa, lasus nagu kivi meie teadvuses.

Pimeduse saabudes pudenes rahvahulk laiali ja teisel päeval, kui oksjon oli lõpetatud, saabus jälle rahu ja vaikus. Majas rääkisime me ainult vaikse häälega, sest tühjades ruumides kõlasid meie hääled kummaliselt valjult ja ebaloomulikult. Maja oli tühi, meie asjad pakitud, aga meil oli veel üks tähtis toiming ees.

See hulk raha, mis oksjon sisse tõi, tuli üle lugeda ja seda ei tohtinud ju teiste asjadega koos kaasa võtta. Seal oli terve hunnik räpast paberraha - mitu tuhat eesti krooni. Ajal, kui me raha lugesime, tuli mul mõte, et kõige kindlam on raha linnas mõnes pangas hoida. Otsustasime juba järgmisel päeval plaani ellu viia.

Teine mõte järgnes esimesele: oli tõenäoliselt riskantne harjumatult palju raha lihtsalt lauale hunnikusse jätta. Me kaalutlesime, ise veel pooleldi lapsed ja rahaga ümberkäimises täielikult kogemusteta, ja siis tuli päästev mõte: raha tuleks võimalikult silmatorkamatult pakkida. Niisiis surusime me üksikud rahapakid tugevasti kokku ja mähkisime need tugevasse paksu pruuni pakkimispaberisse, sidusime nööriga kinni ja ettevaatusabinõuna panime veel ajalehepaberi ümber. Suur pakk sai tugeva nööriga kinni seotud ning seejärel läksime väsinult, aga suure kergendustundega magama. Rahapaki jätsime voodi kõrvale käeulatusse.

Järgneb.