Kiri sõbrale: Elu on igal sammul, igal päeval täis üllatusi!
Kümned, isegi sajad pojenginupud on nüüdseks avanenud ja see kaunis suve alguse õitseja lõhnab varajasel hommikutunnil nii jõuliselt, et kogu ümbrus peab seda tundma. Isegi piparmünt aia nurgas ei suuda teda oma aroomiga ületada. Võibolla roos pakuks talle konkurentsi, aga veel ei ole tulnud tema aeg... Ja siis, oma aias ringi jalutades, mõtlen jälle, et miks inimene sageli rasketes olukordades alla annab, miks ta ei ole nagu need pojengid, mis tuules küll kannatada said, kuid ei murdunud ja võivad nüüd oma õitega tohutut rõõmu kinkida? Rasked haigused, lähedaste lahkumine igavikku,ebõnnestunud plaanid ja ettevõtmised - need on ju inimestega niikaua kaasas käinud kui inimkond mäletab. Miks üks inimene läbielatus karastub ja tugevamaks saab, samas teine kohe alla annab? Ma usun, et vastus ei olegi väga keeruline. Küllap on see väga paljude inimeste veendumus, mille siia kirja panen: "Lähedane suhe Jumalaga tugevdab su sisemist inimest. See tugevdab su südant, see kannab sind läbi raskete aegade, andes sulle rahu ja kindluse, et kõik on hästi olenemata toimuvast. See annab sulle jõudu vastu pidada rasketes olukordades nii, et paljud ümbritsevatest inimestest ei märka su juures vähimatki märki stressist. Tema on su pelgupaik,su võimekaks tegija,su rõõm,rahu ja lootus.Ta annab sulle kõik, et elada võidukana mistahes olukorras." (Joyse Meyer "Iial ära anna alla!") Elu on igal sammul, igal päeval täis üllatusi! Ja keegi on kusagil kirjutanud, et kõige suurem üllatus on inimese jaoks tema ise. Olen sada protsenti sellega nõus, sest sain järjekordselt õppetunni, et ära otsusta kunagi inimese üle mõne pealiskaudse infokillu või meediamüra põhjal, ilma et oleksid inimesest rohkem teada saanud ja teda tundma õppinud. Ja ära ole kunagi endas nii kindel, et sa ise ei või ootamatult oma meelt muuta! Pean silmas Marek Sadama kontserti ühel jahedal ja tuulisel laupäeva õhtul Tori rahvamaja sisehoovil. Ausalt öeldes, siis ma ei olnud eriti aldis sinna minema - läksin abikaasa meeleheaks, kes arvas, et paar tunnikest värskes õhus veeta ja tuttavatega kokku saada, ei teeks paha. Ma olin seda noort meest N-Euro ja Anne Veskiga kord uue aasta ööl koos laulmas näinud, aga minu
hetkeemotsioon tol korral oli, et küll peab ikka mehel juuksepahmakas olema, kui an-nab igaks esinemiseks sellised vägevad okkad või sarved pähe keerutada. Sõnum, mis aga iga järgneva lauluga järjest enam minuni jõudma hakkas, oli suur üllatus! Usun, et see väike rahvahulgake, kes kohale oli tulnud,tundis ja mõtles samamoodi. See oli ühe mehe südamehääl, mis jõudis pärale neile, kes olid tulnud kuulama (just nimelt kuulama, mitte iseend eksponeerima ning tähtsaks tegema) ja kes kuulates andsid au artistile! Igatahes ruttasin ma peale laulude ära kuulamist ostma ka Marek Sadama raamatut. Ja ma ei saanud seda kodus enne käest, kui hommikupoole ööd viimane lehekülg lugedes ette tuli. Vähe sellest, et ta oma lauluga "Minu palve"
- ...anna meile oma aega, anna tarkust püsida, võivad teised mind ju naerda, Sinu käest saan küsida. Anna meile veidi aega, anna oma armastust... - ennastmu südamesse laulis, sain raamatu kaudu hingelt rikkamaks. Nii on, et üks õhtu, üks kontsert, üks raamat muutis minu mõttemaailma jällegi tunduvalt. Ja loodan küll, et paremaks! Juulikuulõpus esineb Eestis, Lilleküla staadionil, Susan Boyle. Kas sa tead, armas sõber, temast midagi rohkemat, kui et ta võitis, juba keskealise naisena, Briti talendisaate? Oma imeilusa ja jõulise häälega on ta saanud maailmakuulsaks lauljaks, keda kutsutakse kõikjale esinema ja kelle plaate on müüdud miljoneid. Ajakirjanduses ja uudistes vilksatavad lood glamuurist ja kuulsusest ei ole aga tõene pilt sellest inimesest. Palju enamat on ta lubanud panna raamatukaante vahele ja kui loed, siis näed, et tema elus on olnud tohutut kurbust, on olnud pidevat võitlust tõestamaks oma olemasolu siin päikese all, on võite ja kaotusi. Aga ei ole alla andmist! Tallinna praost, Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu on öelnud... et Susan Boyle tunnistus on väga eriline. Tema lugu näitab, mida Jumal saab inimese elus teha - milliseid imesid - kui meil on usku!... Muide, ehk oled kuulnud sedagi, et enne Susan Boyle esinemist toimub samal staadionil eesti rahva jaoks tõeliselt suur üritus! Terve staadioni täis kristlasi Eestimaa eri paigust koguneb jumalateenistustele, et palvetada Eestimaa käekäigu pärast. Kas pole võimas? Ma ei tea, kuidas sina, armas sõber, aga meie abikaasagaoleme koos oma koguduse rahvaga seal kindlasti kohal! Nii see suvi kulgeb... Ja rõõmu, mida ise olen kingina saanud, tahaksin kõigile jagada. Täna, kui seda kirja kirjutan, on minu esimene lapselaps saanud kätte ülikooli lõputunnistuse ja on nüüdsest väljaõppinud jurist (samas küll juba mitmeid aastaid paralleelselt töötanud sel alal). Aga uued sihid on seatud ja õpingud kestavad, sest nagu ta ise ütleb, et mitmed keeled tahavad õppimist. See on innustuseks kõigile teistelegi meie noorematele, kes alles kooliteed tallavad ja oma elule eesmärke seavad. Aga kallid on nad kõik ja vanavanemate soov ning palve, et Jumala arm oleks nendega, saadab neid igal päeval.
Sa võid küsida, et miks ma sulle neist inimestest ja asjust nii kirjutan. Et mida see võrdlemine ja arutlemine mulle annab? Ju ikka vastuseid, mida kindlasti paljud teisedki minusarnased inimesed kogu oma elu otsivad. Eks ma proovin kõrvalt vaadates aru saada, miks mõni inimene toimetab ja tegutseb nagu "maailmanaba", kellele keegi kunagi vastu öelda ei tohi ja kelle arvamus tema enda arvates ainuõige on ning kuidas suudab mõni inimene leebe ja armastavana kogu oma elutee ära käia. Ja eks avastamisrõõm on ka üks suur rõõm, eriti siis, kui see enda arenemisele ja kasvamisele kasuks tuleb! Või nii nagu kirjutab Marek Sadam oma raamatukeses - ei ole vahet, kas inimene käib (rändab) sada meetrit külavaheteed või ühest maailma otsast teiseni; kui süda ja silmad on lahti, siis õpib ta igal juhul.
Midagi paremat polegi mu kirja lõpetuseks lisada!
