Hermann Kask: kuhu meie valla inimesed kõik on jäänud?
Valla 23 küla, enamasti rannakülad, olid inimesi ja tööd täis. Näiteks Türju. Siin oli 53 talu ja elas ca 250 inimest. Külas olid isegid tänavad loomade karjamaale ajamiseks. Kõrval Ohesaare külas oli 38 talu ja sama lugu. Mõlemas pikad rehielamud. Ikka küljega mere poole. Õued kidura rohuga, väheste lillede ja üksikute poopuudega. Maapind siin rõhane. Äi liltsed ega õunpud taha siin kasvada. Siinsamas mere ääres ridamisi mõrrakuurid ja lautrikohad paatide ja lotjadega. Kahe küla lapsed mahuvad vaevalt merekaldal asuvasse koolimajja.
Vallas oli sel ajal 848 koolikohustuse alla kuuluvat last, kelledest 525 käisid koolis. Ülejäänud 14-15-aastased poisid ja matsakamad tüdrukud pandi juba tööle. Aeg nõudis. Ühes oma laulus nimetan meie tolleaegset valda "üle-ääre arenenud maaks"- seda just tema kehva maapinna käsitsi ülesharituse - ja rahva kõrge kultuuri-taseme pärast. Vallal oli tol ajal tõesti areng sees. Palehigis tegid naised ja lapsed põllutõõd, mehed püüdsid kala. Poeülikonna või jalgratta ostmiseks tuli Pöidele sulaseks või mandrile kraavihalliks minna. Mõnedel õnnestus tutvuse kautu ka laevapeale madruseks saada.
Milline oli selle üle-ääre arenenud maa põhibaas? Talusid 773, kelle kasutuses oli 11 319 hektarit maad, 21 pukk-tuulikut, 5 tuuleveskit, 3 meiereid ( Hängal, Kargis, Karustel), III-järgu kauplusi 11, aastas korraldati 3 laadapäeva, koole 7, raamatukogusid 4, seltse ja ühinguid 10. Neist olid tähtsamad Põllumeeste Selts, Kalameeste Ühing, Tuletõrje Ühing, Kaitseliit, Tarvitajate ühistu, Torgu Laulu-ja Mängu Selts oma nelja keskusega Torgus, Mõntus, Lõupõllus ja Rahustel. Mõntu sadamas asus tollipunkt, Säärel Merepääste Jaam, Torgus posti- ja telefoniagentuur. Ema mälestuste järgi võin kinnitada, et kui Saaremaa laulupäeval Torgu 70-liikmeline rahvarõivas laulukoor ja puhkpilli orkester Lossi nurga tagant olid paistma hakanud, tõusnud kogunenud rahvahulk pinkidelt püsti ja plaksutanud käsi. Ja just Torgu ühendkooridele. Kas ei pane südant põksuma? Kõik need näited ja arvud jutustavad meie tollase valla kõrgest arengust.
Mis on viinud endise Jämaja kihelkonna elu väljasuremisele? Vald, mis oli 70-80 aastat tagasi rahva-arvult maakonnas linna ja Pihtla valla järel kolmandal kohal, on hakanud vaakuma ja on ammu juba jõudnud jalgpallurite keeles nn. "suluseisu" ! Või teisi-sõnu- pole änam väravatki ees, kuhu sihtida, või midagid sisse lüüa! Pole kooligid änam. Eile lugesin oma küla inimesed üle. 10 aastat tagasi elas Iide külas 94 inimest, nüüd 48 ! Oh, neid aegu ammuseid, oh neid mõtteid praeguseid...Aga kui seda metsa ees ei oleks olnud... Ehk kui neid aastaid : 1940-1941, 1944, 1949, 1962, 1972 poleks olnud? Aga "Oleks" on enamasti ikka "Poleks"
Esimeseks hoobiks meie valla pihta oli kurikuulus 1939. aasta vene sõjaväe sissetung ja sõjabaaside ehitamine Säärele. Sõrveotsa nelja küla 160 perekonda Sääre, Mõntu, Maantee- ja Läbara küladest sunniti oma kodudest lahkuma. Ka Mõntu koolimaja läks sõjaväelaste käsutusse. Üle saja õpilase olid sunnitud minema talumajadesse õppima. "Tänutäheks" lasid vene politrukid 1941. aasta septembri lõpus taganedes oma torpeedokaatritelt Mõntu koolihoone sodiks. Sama hoobi osadeks olid veel 1940. ja 1941. aastad, mil küüdidati meie valla tähtsamaid ja eesti-meelsemaid inimesi ja nende perekondi Siberisse. Mõrvati meie valla targemad ja eestimeelsemad mehed. Nende hulgas ka 70-aastane Mõntu küla mees, kooliõpetaja, organist- koorijuht ja Põllumeeste Seltsi esimees Friedrich Aru. Kes saatsid inimesi Siberisse? Kes tapsid? Kas mitte meie endi seast mõned, kelle üle kohut pole peetud. Ei tea miks. KAPO peaks teadma, aga ju see p'taha, sest ta kuuleb telefoni pealt.
Teiseks hoobiks oli 1944. aastal taganevate sakslaste poolt ligi kolme tuhande Torgu valla inimese sundevakueerimine Saksamaale. Said hukka üle 300, paljud said minna Läände, suurem hulk tuli tagasi.
Kolmandaks pauguks oli 1949. aasta märtsiküüditamine Siberisse ja kolhooside sisseseadmine. Siin peab kangesti mõtlema- kuidas said kolm aastat peale puruvaeselt Saksamaalt tagasitulnud perekonnad luua kolhoosi ? Pidage meeles, et sellist olukorda ei olnud kusagil mujal Eestimaal ! Kas on eesti parteid ja valitsused seda arvestanud ning aidanud meie elu edasi arendada? Ometi on meil eksisteerinud kirjade järgi regionaal-poliitika ja isegid sellenimeline ministeerium. Mida see "asutus" toodab? Ütelda tuleb suurest pahameelest, et sittagi ja abistanud nad pole ka. Ainult mõlavad.. Saksamaa andis midagi, kuid ka sealt näpistas Mart tüki ära. Ju tal ka puudus oli.
Neljas laks, mis lastik sai, oli 1962. aastal loodud Sõrve sovhoos. Olgu kolhoosidega kuidas oli, aga nüüd hakati riiklike plaanide ja finansiga Torguotsale paljast perset näitama. Ja laksuks oli kohe kolhoosi- keskuste Salmele sovhoosi keskuseks üleviimine. Algas Salme viljatu liivavälja oaasiks ehitamine. Kui ei usu ( za juzu), mine sõnna ning vaada! Vaada- ko veel korraks ning nääd, et on tõesti, tõesti oaas. Tänavad sees ja asfalt peel. Vesi jookseb pidevalt kraanist ala. Lubati meitele siia Iidele ka ehitada kaks 16-korteriga maja koos liftidega. Pidasid sõna ning ehitasidki. Ühe. 8 korterit sees. Aga lifti neetu. Vali sõber millise ainult soovid. Kui puudu tuleb- anname Salmelt või Läätsalt juure. Ainult- tule meitele elama! Kudas saa'p liha siis, kui pakutakse? Mida näitas aga mõnede aastate pärast Torgus koolilaste arv? 1965. aastal oli peale Jämaja kooli sulgemist Torgus koolilapsi veel ümmarguselt 250, 1972. aastal aga peale Mäebe ja Rahuste koolide sulgemist 115 koolilast. Pooled olid kadunud. Kuhu?
Viies pouk tuli 1972. aastal põmm-kärakana ning tähistas punkti-panemist sõna "Torgu" järele. Isegid võis see ka üks oupouk olla, sest asjade lihtsustamise mõttes likvideeriti Torgu külanõukogu kui pime sool elavast organismist, mis võib valu tegema hakata. Ja oligid see lihtne op sipsti tehtud, vatitopiga jooti peele määritud ning kriips mitmele külale ko peele tõmmatud, sest mis külad need Torgus änam on, kus pooled majad tühjad. Tuli siiskid kaaluda, milline külanimi jätta, või mitte jätta. Noh, oskad sa nou anda kui on tegu Ohesaare või Jämajaga. Kõrvuti nad mereääres on ning ajalooliselt kuulsad nimed mõlemad. Raske see kriipsu peeletõmbamine küll nendel oli, aga nou küsiti üksteise kääst, nagu põualouluski öeldud on, kriipsusid nad tõmbasid. Loua taga aga istusid, kui silm palju ei peta, ka mõned Torgu oma poisid. Igatahes oli Torgu endine vald teistkordselt kaotatud ( varem 1950. aastal).
Kuidas olid lood nüüd Torgu kooli lastega? 1977. aastaks oli Torgu koolilaste arv langenud 90-le ja prognoos lähemaks kuueks aastaks näitas õpilastearvu vähenemist igal aastal 6-7 õpilase võrra. Äi muud, kui hakkasime linna koolidest abiväge juurde tooma. 1985. aastal oli väljast tulnuid juba 30 ja omad vähenenud 46-le. Äi-noh, kui asi oli riiklikul tasandil käima pandud, läks see edasi ilma õliga määrimata. Aga 2007. aastal oli kooliasjadega Torgus jokk. Koolijuhtkond ei suutnud ilma vallavalitsuse abita üksinda väljast uusi õpilasi juurde tuua ning kas oligi mõtet. Siis oleks ju Torgu kool muutunud meile võõraks kooliks. Aga naabrimees, ära värise, sama protsessi teevad läbi kõik maakoolid. Tehnika areng ning kapitalism on kogu maailmas juba külaelule ammu lõpu teinud. Nüüd on kord ka baltimaade käes. Nuta või naera, kapitalismile on omane nagu särk ihule lihtrahva rõhumine ja selles aitab teda tõsise näoga valetamise suur oskus. Aga meie püüame elada veel sotsialismi ajastus. Sõber, õpi tundma kapitalismi! Ka tööpuudus on talle omane. Ja tööpuudus ei kao meilt kuhugi. Ta suureneb veelgi tehika arengu arvel. Maaoludes on võimalus jääda koolide osas vaid lasteaed-algkooli piiresse. Noh, head aega siis soo'le ning nägemiseni 28. juulil Mõntus. Ainult ärgem unustagem 1919-1939 aastate Torgu valla õitseaega!
Iide, 27. juuni 2012 Hermann Kask
