Jõulud pole enam kaugel ...
Jõuludest siis niipalju, et igal aastal jaanipäeva paiku küsib minult onu Rein, kas mul on jõulukuusk valmis vaadatud - temal juba olevat.
Esimestel küsimistel võtsin seda lihtsalt naljana, aga nüüd tundub ajaratta karussell nii kiirelt liikuvat, et naljatlemiseks ei ole enam aega ega põhjust.
Lehe ilmumise ajaks on kevadsuvise perioodi kõige väärikamad pühad - võidupüha koos jaanipäevaga - juba läbi. Sel aastal jäid need lühikeseks, kuigi võinuks anda meile kõigile rohkem hingamise aega.
Aga olenemata pühadest ja vabadest päevadest on enamik koolijütsidest väljateenitud suvepuhkusel. Ka Tõrva gümnaasium on saatnud teele oma järjekordse lennu.
Olen lõpetajatega kahel korral kohtunud - nii kirik-kammersaalis kui ka lõpuaktusel. Tore, et oli rikkalik kuldmedalite saak. Veel kord tahan tänada nende omanikke, viit tublit tüdrukut: Kristi Koppel, Ethel Heidi Sepp, Grete Allilender, Mari Jõemägi ja Lisanna Kaar, ning nende vanemaid.
Kuid nüüd jõuame lõpuks ikka argiste asjade juurde. Kui ühte lausesse panna kogu peamine tegevus, siis võiks öelda, et on olnud kohtuuste kulutamise aasta. Paistab, et meie riigis tuleb oma õiguste eest järjest rohkem ja rohkem võidelda. 226 omavalitsuse hulgas oleme kindlasti esimese kümne seas, kes oma õiguste eest järjekindlalt on välja astunud ja mitte edutult.
See aga eeldab head meeskonnatööd, pikki vaidlusi, tugevat strateegiat ja taktikat. Tahan tänada kõiki neid tublisid töökaaslasi, kolleege nii volikogus, linnavalitsuses kui ka allasutustes, kes selle meeskonna koosseisu kuuluvad.
Nüüdseks käivad teede taastamise tööd nendel tänavatel, mis on paari viimase aastaga lõhutud, ja varsti peaks selguma ka uus ehitaja, kes jätkab vee- ja kanalisatsioonitorustiku ning reoveepuhastusjaama ehitust.
Järjest valmimas on kuus pereelamut erihooldekodu inimestele. See teema on tekitanud vastandlikke arvamusi. Mul on kindlad seisukohad selle hooldekodu loomise poolt: esiteks annab see 30-35 uut töökohta, teiseks saab väga ilmetu (pigem inetu) maa-ala asustatud ja kena väljanägemise.
Ja lõpuks, me ei tea kunagi, kellel tuleb sealt abi leida. Olgem sallivamad kaaskodanike suhtes ja märgakem neid inimesi, keda aastakümneid tagasi nõuka ajal lihtsalt ei olnud olemas või õigemini jäeti meile mulje, et neid pole.
Parem rajame ja loome midagi, oleme ju niigi siin piirkonnas kaotanud nii Helme kutsekooli kui ka Helme sanatoorse kooli.
Lõpetuseks ka midagi ilusat. Toimus ju alles hiljuti suur Mulgimaa laulu- ja tantsupidu. Muljed olid positiivsed, olen kuulnud ainult häid hinnanguid. Tänan ka siinjuures suurepärast meeskonda - nii neid, kes laulsid, tantsisid ja pilli mängisid kui ka neid, keda laval ei olnud näha, aga kellest sõltus peo kordaminek. Tuhat tänu ka neile kõigile, kes sellel võrratul tule teekonnal osalesid.
Lõpetan Aleksander Tulluse (mees, kes on sündinud samal aastal, kui Tõrva sai linnaõigused, nimelt 1926) sõnadega: „See oli ilusaim pidu, mida ma Tõrvas olen näinud oma pika eluea jooksul."
