Rakvere Spordikooli lapsed käisid Porkunis laagris

Juuni viimasel nädalal ilmus Porkunisse hulk väikeid ja mõned suuremad lapsed, et siin järjekordses suvelaagris oma ker­gejõustikualaseid oskusi lihvida ja võist­lusteks energiat koguda. Rakverer Spordi­kooli direktor Jaak Vettik oli arvamusel, et teda võiks kohalikud küll juba põliselani­kuna võtta - esimest korda oli ta Porkunis laagris 1967 aastal, siis küll algkooli majas. Tema oli rajooni koondise liige ja valmis­tuti üleriigilisteks võistlusteks.

Viimased ligi 30 aastat on laagerdatud va­nas lossis, nüüd aga ollakse lausa luksusli­kes tingimustes uues koolis.

Jaagu arvates on suvelaagri üheks põhili­seks õnnestumise eelduseks veekogu ole­masolu. Porkuni järv ongi see peapõhjus, miks siia pikalt pidama on jäädud. Teiseks oluliseks osaks on muidugi sobiv spordi­väljak ja mõnus loodus, kus nii pikemaid kui lühemaid jooksuotsi ette võtta. Ja kol­mandaks nimetas Jaak kohalike inimeste meeldivat suhtumist ja vastutulelikkust. Asjaajamine on alati olnud mõistev, prob­leeme lahendatakse operatiivselt. Oluline on, et süüa saavad lapsed laagris niipalju, kui tahavad (siinkohal suur tänu kokatä­didele!).

Praegused majutustingimused on ideaa­lilähedased, vana lossi suurtes magalates oli küll põnevust ja teistmoodiolemist roh­kem, aga tagasi sinna siiski enam ei tahaks.

Jaagul oli oma osa ka selles, et kooli spor­diväljak renoveeriti. Porkuni Kool kaasas teda kui erialaspetsialisti renoveerimis­projekti koostamisse. Nõu küsiti ka oma ala vaieldamatult autoriteedilt, Kadrioru staadioni direktorilt Olavi Sikkalt. Nii val­miski vajadusi ja võimalusi arvestav pro­jekt, mis tänaseks peaaegu valmis. Laagri lõpupäeval tõmbasid töömehed viimaseid jooni vastvalminud väljakukatetele.

Jaak ütles, et kooli spordiväljak on väga heal kohal, tuulte eest kaitstud ja mõnusa auraga. Kõik kergejõustiklaste vajadused on siin võimalik täita. Ka ehitajate ülemus, kes näinud palju spordiväljakuid, ei olnud Porkuni väljaku kiitmisega kitsi. Tema ar­vates olevat tegu kogunisti ühe ilusama spordiväljakuga vabariigis.

Spordiväljaku valmimine ei möödunud probleemideta, sügisel takistas mullatöid vesine ilm, samuti ei olnud parimal tase­mel ehitajad ja nii saadi muru külvata al­les kevadel. Jaagu sõnul on ka paigaldatud tartaankate veel liiga pehme (kõvastub aja jooksul), seetõttu siia planeeritud Viru mängude kergejõustikuvõistlused otsus­tati siiski mujal pidada, kuna vasttärga­nud muru suurt osalejate hulka ei kanna­taks. Edaspidi saab väiksemaid võistlusi, nagu näiteks Tamsalu kümnevõistlus, ra­hulikult Porkunis teha.

Uuel spordiväljakul on 100 m sirge 4 raja­ga, 250 m pikkune kahe rajaga jooksuring, kaugushüppepaik, kuuli - ja kettaheite­ring, viskerada, tartaankattega korvpalli - võrkpalliplats ja tenniseväljak, ranna­volleplats ja asfaltkattega plats. Täielikult renoveeriti ka staadionimaja, kuhu ehita­ti korralikud tualetid, duss ja vahendite hoiuruum.

Jaak Vettiku sõnul on spordikool seni Por­kunis käinud ainult kergejõustiklastega. Sellel suvel tulevad siia ka korvpallurid ja võrkpallurid, kuna tingimused võimalda­vad ka neil siin harjutada.

Omast kogemusest tean, et vanal pordiväl­jakul olid suveõhtutel pea alati kohal ka ümberkaudsed noored, et palli mängida. Loodetavasti leitakse ka nende jaoks või­malus, et spordiväljaku väravad kohalike jaoks lukku ei jääks. Eeldusel muidugi, et uut ja ilusat väljakut enda omana võetakse ja vastavalt ka hoitakse.

Pikemalt kirjutab spordiväljaku ehitami­se valust ja vaevadest projektijuht Tuuli Lindre.